Ilona Laaman luuletused
Kokku 7 luuletust
Teadmatusest
See on ju täitsa võimatu
lüüa harilikku naela betoonseina
ma ei teadnudki et see võimatu on:
seepärast lihtsalt lõin naela sisse
See on ju täitsa võimatu
sellist inimest armastada
ma ei teadnudki et see võimatu on:
seepärast lihtsalt hakkasin armastama
Selles absurdses, meeletus elus
inimesed otsivad teineteist
ja vahel ka leiavad teineteist
hakkavad üksteist armastama
kuigi see võimatu on
Käis tuld toomas
Meie armastus oli üllatuskülaline
kutsumata just mitte aga siiski
võtsime ta vastu naerul suuga
imestasime pisut, ütlesime: - Tere tulemast!
selline üllatus umbes kui kirjutuslauasahtlis
hakkaksid kasvama sinililled või ämblik kooks
purpurset võrku või kirikutorni kukk tõuseks lendu
südames kutsusime seda külalist ehk
aga jalust rabatud olime sellegipoolest
harjusime ruttu
ja lasksime paista et teadsime ette et ta tuleb
võtsime vastu naeruse näoga
Kuldne keskiga
ma olen juba nii vana
et panen end ise riidesse
olen veel nii noor
et mind võetakse riidest lahti
Kui mina, Ilona Laaman
ja United States of America
avastame teineteist
oleme üksteisele IL ja USA
Veel on tulevik ees
veel võivad ajalehed koguda materjali
mu nekroloogi jaoks
veel nimetatakse mind paljutõotavaks
Veel võin ma otsida USA'd
ja leida oma India
Ma armusin
Oh ma armusin
sinusse nii ülepeakaela,
et puder pliidi peal
jäi kõrbema,
ja igal tänavanurgal
näen ma ainult sind
(milline mehehullus),
ja mida ma nüüd söön?
Ja juhul kui
sa tuleksid mulle külla,
kuidas seletaksin
ma kõrbehaisu,
ja mida ma sulle pakuksin?
Ja mu läikivad
silmad ütleksid
selgemini kui sõnad,
et olen vägagi nümfomaanne.
Ja ma näen vaimusilmas:
sa lähed kummardades,
viisakalt,
tagurpidi välja.