Ivar Ivask luuletused
Kokku 2 luuletust
VIII
Sinise lõputud varjundid kannavad sujuvalt
lapsepõlvesse Eestis, mu isa silmadesse,
männitahvelduses veranda lõhnavasse tarru,
kus esmakordselt tajusin kiirgavate akende kuju
ja oma keelt (soome-ugri, mitte indoeuroopa),
selle muusikat ja hingematva lühiduse imet.
Needsamad vokaalharmooniad viisid mu hiljem
soome labürintlikesse järvisse,
kus peegelduvad samasugused hingetähtkujud
ning ainult lüümus eristab
taevast ja maad, lõhi hüppab
otse läbi su südame, ja sa tead pea,
kus lõpeb maailm ja kuidas ja miks.
Jäätükk ütleb seda, ja häilitud klaas,
kuid üksnes Karjala kaljune .....
Eigth Elegy
Infinite progressions of blue gradually shade
into an Estonian childhood, my father's eyes,
the fragrant beehive of a paneled veranda
where I caught first the form of radiant windows
and my language, Finno-Ugric, not Indo-European,
a marvel of music and breathtaking brevity.
The same vowel harmonies took me later
to the labyrinthine lakes of Finland
which mirror similar constellations of the soul,
where just a transparency separates
heaven from earth, salmon leap
right through your heart, and you soon know
where the world ends and how and why.
A piece of ice tells it, so does polished glass,
b .....
