Jaan Kaplinski luuletused

Silmast silma

K-le ja P-le

Liblikas lendas
jõe kaldalt, kus ta oli sündinud,
teisele kaldale
ja suri.

Vana mees sõudis üle jõe;
vana mees vaatas oma nägu
tumedal veel
ja ütles: nii on elu.

Poiss ja tüdruk sõudsid üle jõe.
Nad vaatasid teineteise silmi.
Nad ei öelnud midagi.

Poiss ja tüdruk nägid teineteise silmis
lõpmatukordseks peegeldumas
iseend, maailma
ja valget liblikat
lennul
üle tumeda vee.

Tule tagasi helmemänd

TULE TAGASI METASEKVOIA

Teisest aegilmast siia sadand
tumm kollane päikeselaik
läbi võrade - vastu südant
jälle koputab merevaik

vaik metsast mis merre on vajund
millest üle käind vood ja jääd
kõik lõhnad ja helid on hajund
ainult valgus valgus on jäänd

ainult valgus vaigusse tardund
üks tere- ja hüvastipilk
ja meel mis on ikka sust hardund
liiva kadunud kuldne tilk

ons tüvest kus tema kord nirgus
saand süsi või midagi muud
ei tea - tean vaid leina mis virgus
teie pärast mus muistsed puud

tean sellest ma pääsu ei leia
ikka jälle viib mõtteränd
su juurde mind metase ..... Loe edasi →