Juhan Liiv luuletused

Rändaja

Tulin linnast. Lumesadu.
Tööd ei leidnud kusagilt. --
Lumesadu. Jalad väsind.
Läbi, läbi näljane.

Kuskil teed, ei tulekiiri,
aeg ju hiline.
Ennäe! tulukene siiski
vilgub viimati.

Koputan ja astun sisse --
lahkelt lahti tehakse.
Tüdruk võtab ahjust leiba,
sooja leiba -- mõtelge!

Soe saun ja lõhn nii armas. --
Tühi kõht. -- ?Kas soovite,
külamees, vast sooja leiba??
Murdis tüki minule.

Suure tüki sooja leiba!
Oh küll maitses magus see!
Soe leib ja soe süda,
perenaine tasane.

?Kust sa tulid, kuhu lähed?
Kas sul naine, võõras mees??
Sealt ma tulen, sinna lähen,
olen vaen ..... Loe edasi →

Üle vee

Üks laevake
läeb üle vee,
läeb üle vee
ja lainete.

Kui valge luik
kaob üle vee,
kaob üle vee
ja lainete.

Mu armuke,
Mu kullake
läks üle vee
ja lainete!

Mu armuke,
Mu kullake
on üle vee
ja lainete!

Silm kaugele
käib üle vee,
käib üle vee
ja lainete.

Ei laineke
ei kõnele
mul üle vee
ja lainete.

Siin laineke,
seal laineke:
kuuld üle vee
ja lainete.

Sügis

Kaselehekene
meie väraval
langeb oksalt alla,
langeb värinal.

Vaatan metsa poole:
sügis väsinud!
Vaatan taeva poole:
pilve vanunud!

Minu meel ja mõte
nagu leheke!
Kurva pilve, närtsind
metsa sarnane!

Lauliku talveüksildus

Lumi tuiskab, mina laulan,
laulan kurba laulukest,
lumi keerleb tuulehoodest,
minu süda valudest.

Lumi tuiskab, mina laulan,
laulan kurba laulukest;
lumi kogub aia äärde,
valu minu südame.

Lumi tuiskab, mina laulan,
laulan kurba laulukest,
laulan, kuni hauas kaetud
olen jääst ja lumedest.

Kas ma Eestit unes nägin?

Kas ma Eestit unes nägin?
Nägin lained laevu täis,
nägin viljarikast randa,
merehõlm ta ümber käis.

Ei see olnud mitte unes,
ilmsi tuli kujutus:
oli vaev mul, oli valu,
kuni tuli kahvatus.

Tõusku, tõusku valuvägi
surmaorust ülesse,
teed ta otsib, elujõgi,
kuni jõuab merele.