Juhan Viiding luuletused
Kokku 92 luuletust
Tühi tuba, ennast täis
Tühi tuba, ennast täis,
tühi tunne, ennast täis,
tühi paber, sõnu täis.
Miks?
Suuril silmil vaatab aknast
inimeseloom.
Mis ta tahab?
Tahab, et tal
puuduks iseloom.
Aga seda ei saa tahtes.
Tahes-tahtmata on teel
ainus igavene sõnum.
Nüüd. Ja veel.
Ja veel.
EI ILMU
Ühel kevadhommikul vara võib näha sellist pilti: nimetu linna nimetule
väljakule sammuvad sõnatult kogu maailma kinematograafias ärakujutatud,
äramängitud pühakud, märtrid ja suurvaimud.
Pühakud, märtrid ja suurvaimud tulevad väljakule kokku. Ime, nad mahuvad
ära. Väljakuäärsed majad taanduvad. Keegi ei puuduta üksteist. Kuuleb
ainult hingamist ja samme, mõned linlased kuulevad oma südametukseid,
paljud ei usu oma silmi.
On see ilmutus? On küll.
Siis tulevad filmimehed. Näevad ja filmivad ära. Võtavad nähtu üles.
Mõnedki .....
Nüüd hakkas taipama
Nüüd hakkas taipama.
Kes? Mida?
Keegi. Midagi.
Ja siis: sai aru, et pööningud ootavad.
Sai aru, et valvavad lakad,
et täituvad keldrid,
kojad ja hoovid,
meri ja maa.
Tuimenenud taju taastub,
selgineb hägune meel.
Pööriöö
võtab viimast
äratades.
Annab viimase
ärganule.
Ja saadab oma lapsukesed laiali
kasvatama enesesse inimesi,
kes võiksid mitte kuuluda
kuhugi,
kuhu nad ei kuulu.
Ja kes ei arva iial kokku,
kui palju on üks
liita seesama.
Apteek
Öökell - see salapärane sõna. Mustad tähed valgel emailsildil.
Hämarus, suletud uks. Tagaruumidest immitsev valgus. Öötuli.
Võib-olla laualamp, vaskse, rippuva lülitiketiga - tõrvikut hoidev
käsi?
Marmorplaatidest lett.
Mõtlesin, kas tõesti ainult öö võib helistada - samas taipasin, et ööl
ei ole kätt; ööl on tiivad, hõlm ja vari.
Mustad tähed valgel sildil, neli kruvi ühtepidi, sooned üles rööbiti.
Öökell - minust jäi ta puutumata.
Palju oli neid, kes helistasid.
Neile avati.
Mõtle või ära mõtle
Mõtle või ära mõtle
Aidata keegi ei saa
Tundmata tõelist huvi
Asjade tagamaa
Hingeasjade vastu
Aiman aga ei näe
Nii nagu pime eesel
Komberdan üle mäe
Aga määratu jõuga
Haarab mind määramatus
Õpetaja viitab viiulile
vaatab tüdrukule otse silma sisse.
Neil on väike vaheaeg,
nad kuuldavalt ei helise.
Ära unusta siis sõrmeküüsi
lühikeseks lõigata,
muidu võid sa vigastada keeli.
Tüdruk hoiab sõrmeküüned korras,
lõikab kääridega, veidikene viilib.
Väike viilikene liigu .....
Kaotati. Ei leita. tuleb ise välja
Kell näitab kehtivat aega. Päike ei hooli sest, ega kuu, kelle kumerus
oli öösel vasakult valge, siitpoolt vaadates, mõistagi. Siitpoolt.
On niisiis aastaaeg. Isegi nahkhiir kuuleb, et südatalv.
Seega siis 22. juuli. Üheksateistkümnes sajand, pluss-miinus 88
aastat. Kaheksakündseitse.
Munad tulevad poest, alevipoest, kui on; piim pudelist - on!
Juust Pealinnast. Sain Emmentali!
Emme! Issi!
Rannarahvas, mererand. Merepiir. Ka paadialusel puudub paat.
/Oma väikses valges paadis ja nii edasi/
Jäälõhkujad, külmutustraalerid toodavad .....
Siin
olen põlgamist näinud
ja mõistmata põlanud ise.
Ometi pole
ma niiviisi näinud,
et ületaks vaatamise.
Vastu laupa käsi puutus
peoga, teoga, tõega.
Lause olematuks muutus.
Sisse hingata tipuni.
Eriti sügavalt välja.
Vastavalt enesele.
Just nagu teadagi.
Hoia, hoia, ei muud.
Tead ju, kui hoitakse.
Vabades kätes, mis näevad.
Jah, neis kätes, mis näevad.
