Juhan Viiding luuletused
Kokku 92 luuletust
Ah see oligi uni
ah see oligi uni
kas tõesti ma magasin
jah
magatud unest saab aru
alles üleval olles
ülevaloleku mõttest
aru saab ärganult
alles
täiesti ärganult
elu viimasest unest
--- --- --- --- --- --- ---
valgus inimese sisse
valgus
oli näha väljast
pime olin ega näinud
pime vihast
näljast
olin ennast ise söönud
peast ja sabast
olin paberile löönud
laulu labast
aga valgus, laulev valgus
mühises mu poole
üheks hetkeks tegi valgeks
hinge öise poole
seda .....
Hingamine
oma tähte järgida
püüda ära hoida kurja
ikka räägin
räägin
mööda iseenesest
nii ka kõigist teistest
aga vaikimise sügav hingetõmme
annab aja tagasi
võimaldab mäletada
SELLEKS ET UNUSTADA
ja
jõuda algusesse
kestvasse algusesse
ja
vaikimise sügav hingetõmme
toob mu tagasi
nii saab hingata
kuni esimese sõnani
ja kui see tuli hingest
siis kuni teiseni
kuni
kuulen
kolmandat
Rohi
Meile antakse rohtu,
meie võtame rohtu.
Veel on õhku ja rohtu,
kuid me aimame ohtu.
Ja kui tunneme ohtu,
mis võib surmata mulla,
miks me juba ei kohtu?
meil tuleks kokku tulla.
Me ei saa olla rahus,
elades liiga lahus.
Elada liiga ligi
võimatu ometigi.
Ruumi on väga vaja.
Ruum on aegade maja.
Veel me tunneme ohtu.
Veel on ruumi ja rohtu.
Tuleb ette
Tuleb ette vaevalisi tunde,
mil on kõik. Ja lauluridagi.
Tuleb ette taevalisi tunde,
mil ei ole mitte midagi.
Enda teha kõik. Ja mitte miski.
Maailm mängib keelte pilliga.
Olla elus --- siin on õudset riski;
verd ja higi, puid ja lilli ka.
Mitte keegi minu eest ei maga,
pole ärkvel ega valule.
Mälu põhjas, meelemetsa taga
tahab Tõde tõusta jalule.
Isegi läbi
isegi läbi
talveakende
kuuleb
rohutirtsude häält
vaikuse süda
tuksub ja valgub
minusse vaikuseveri
peseb mu puhtamaks seest
ja puud tulevad lähemale
iga tuli on valgem kui varem
selles hilissuves
selles eluöös
selles elupäevas
keegi lendab ja ma vaatan
ja ma vaatan et ma vaatan
ja ma naeran et ma nutan
kõik tähed üleval nii
nagu vanasti
taevas,
mis meil küll on!
Aabitsas on...
aabitsas on kolmkümmend lehte
minul 2 silma
*
väike pilt on seinal:
mees läheb puiesteed mööda
ilm on soe
põues prantsuse keele õpik
*
me ei häbene mõnikord kallistada vanaisa
aga isa
*
tänav
mis on üldistuse jõud ühe päikeses soojenenud
aknaluugi kõrval
millesse on lõigatud süda
või mõni muu präänik
*
teatris kus usutakse
et kõik on võimalik
ei ole miski võimalik
teatris kus teatakse
et kõik ei ole võimalik
.....
Ta istub
Ta istub
mälupildi sügavuses
suure laua taga,
päänupukene paistab üle laua.
Ta selja taga kamin suure suuga.
Ja suvevaade kohe akna taga.
See suvevaade püsib väga kaua
ja kõigub ühes igivana puuga
sääl mererannas, mis ka nüüd
ei maga.
See mehekene mõtleb
oma pääga:
Ta puutub kokku kurjaga ja hääga
neil aastatel --- --- ---
Mis nüüd on selja taga.
Ja üle lauaplaadi päevinäinud pruuni
on helevalge, IGAVENE JUUNI.
Kõrges rohus suures rahus
Kõrges rohus suures rahus tillukene mees
kuulab aja voolamist, ta pilk on pilvedes.
Suur on suvi, ilm on hele, kõik on alles veel,
aga juba teises rahus --- --- --- --- ---
Hoopis teises. Ja ta märkab: rohus lamab mees
nagu tume täpp või koma ajapildi sees.