Juhan Viiding luuletused
Kokku 92 luuletust
Nii käime
Nii käime lohutusi otsides kui muulad.
Ja jälle vaatad mind sa nagu lill.
Ma pööran pää ja sina vaikust kuulad.
On leebe surm me üle kummargil.
Su maagiline viibe lõikub uttu.
Ja tuhat kauget puud sind aimab järele.
Ei enam ühtki pilget, ühtki nuttu
ei ole tulijal. Kes tuleb järele.
Poeetiliste tagamaade taha
poeetiliste tagamaade taha
ma langen kummuli ma langen maha
ja kogu elu jumalikud tuuled
ja soojad õhtud eluhetkeks seiskan
ja oma hinge valge lipu heiskan
kui teadmatuse salajasel valgel
ma aimasin et see on lapseiga
ja lepapuud ja imeline sära
siis tundsin ära iga sekundiga
et minu tee viib väga väga ära
ja et ma siiski kõnnin oma jalgel
ja nüüd on nii et sees on sama valu
ja ometi ja ometi on rahu
ma pole iial loonud proosapalu
mis on küll see mis ellugi ei mahu
Tunde tulnud ei ole, 3
sõnavara on päritav
päranduskiri on ahjus
põlen paberist linnana
suvises tulekahjus
need arutelud on mu teinud sandiks:
kas seest on väljendus ja väljast sisendus?
veel nimetan üht paika kodukandiks
kuid olemus --- üksainus kisendus
leekigi siin ei lahva
puudub ka kajastus
vastik sõna on vahva
praeguses ajastus
Tunde tulnud ei ole, 2
Mehele.
Kas seda elu, mille erilisus
on selles linnus, selles kaselehes,
me mäletame?
Iga kõrs
on ühevõrra võõras, nagu praegu,
mil olen kinni arvatavas sisus,
aegajalt nähes ennast oma mehes.
Ja tundes üsas tulevasi aegu
ma mõtlen: valik --- tume sein,
ei märke,
mis näitaks uut ja senikogematut.
Ei oska näha. Vähe vaatamisest.
Mis aimu on
meil elus olemisest?
Mehest.
Mu mees on hull --- ta on nii tavaline,
ta juba kaua proovib tavalisust,
ta harjutand on üliharilikkust.
.....
Ma olen inimene
Ma olen inimene. Keset tuba seistes
ja keset päeva, keset toimetust
ma nõnda tundsin. Eneses ja teistes
on palju ühist, väga palju ühist.
Ja kõik me, ühised, me teame seda.
Me teame oma olemise nägu.
On asju, mis ei saagi ununeda.
On elusid, mis ongi unenägu.
Kiri kodust
Taandreaga alustada kirja sinule.
Ja äkki saab otsa kõik.
Ka see, et me olime.
Hirmus on elada hirmus
enese ees.
Mõisteile tuleb lõpp.
Lõpule lõpu teeb.
Vasakul käel on lamp. Paremal vesi keeb.
Jäägu see kiri alles.
Küllap oli mul midagi taga.
Võibolla et eeski alles.
Aga tagasi võtta ei saa.
Hakkame kõnelema:
``Ühtainust pikka, katkendlikku viisi
ma olen ikka laulnud sisimas.''
Nii kirjutasin. Elan vanaviisi.
Jaa: väike suures,
suurim pisimas.
Nii vana .....
Öö
1
Suule sulanud vaikusevaha.
Sinu silmadeküünlaid,
nendelt nõrguvaid vahatilku,
leeke värelevaid
vaatan jälle. Ja vaatan maha.
Suule sulanud vaikusevaha
sinu silmadeküünlaist.
Räägin, kuigi ei taha.
Vaikid. Sinul on vaist.
2
Te hoiate vist väga teineteist.
Suure õnne eest.
Mõnel suveöisel eesti külapeol
kultuurimaja sooja kiviseina
kui ma puutun oma kõigi
allesjäänud sõrmedega,
näen, et vastuolu minus on nii suur
nagu kogu inimlik kultuur.
Mälestuste pääle kasvab rohi
Mälestuste pääle kasvab rohi
rohu pääle sajab ükskord lumi.
Vaevab mind üks ammututtav kohin,
on, kui oleks kõik üksainus suvi.
Mälestuste pääle kasvab rohi,
rohu pääle sajab ükskord lumi,
lume pääle vajub ükskord nõgi.
Kauged ajad. Mälestustejõgi.
Tuhandeis tubades
tuhandeis tubades õhtuti ärkab
selgete silmade tõelus
öösiti õitseb, lõhnab ja liigub
ühendab põhjatuid pilte
uksed on sulguvad minekud jäävad
hetki on peatada suutnud
küllap nii mõned. minuga jäävad
pildid mis mind on muutnud
sellest ei tohi. keegi ei usu.
usu, et pole vaja.
päikeselinn. ei ainsatki rusu.
minul on valge maja.
maailma äärel, seinaga serval,
aken on SISSEPOOLE
nii mina seisan enese kõrval
viibates eluloole
mineja, mine. tulija, tule
tuli