Juhan Viiding luuletused
Kokku 92 luuletust
Me laualinad nurmedel on pleekind
Me laualinad nurmedel on pleekind
ja ligunenud aastaid linaleos.
Su poole olen ikka joosta leekind,
sest süda sääl on, tegu aga eos.
Ehk kokku saame jalamil, mis lumest
on päris vaba, hele päikesest.
Siis, nähes Sind, ma räägin Sinu imest
ja Sina minu imest väikesest.
Ma usun, et on otsimistel tipud
kuid millisel neist Sina võbised?
Vaid udu, mille loorides Sa ripud,
ja pulmalised. Ammu tõbised.
Sel poisil oli raske veretõbi
SEL POISIL OLI RASKE VERETÕBI
ja Päevalille tänavas ta elas
sääl aknad paistsid hädavaevalt läbi
ja päevast päeva isa pille neelas
SEL POISIL OLI RASKE VERETÕBI
ja surmal oli hammas verine
poiss teadis süste saades päeva läbi
et elu surmast suurt ei erine
SIIS ÜHEL PÄEVAL OLI KOOLISAALIS
sääl turnimisepuudest ukse pool
kirst millest koolilapsi mööda saalis
kes haige puudus muidu terve kool
JA ÕPETAJA PULDIST RÄÄKIS JUTTU
ei rääkinud kus Bonn või Pakistan
ma ukse juures kuulsin keset nuttu
kui h .....
Ministeeriumist saadeti psühholoog
Psühholoog Maasikas astus klassi
silm oli vidulik
vaatas uurivalt esimest klassi
klass oli pidulik
iga särgike värskelt pestud
paelake triigitud
lapsed istusid nagu kästud
näis kuhu liigitud
psühholoog Maasikas annab teada
kesse on tasemel
ettepoole see istuma seada
endiste asemel
hoopis arenenud lapsel minna
teise klassi on luba
üsna varsti lähevad sinna
kohe järgmine tuba
testis küsiti mille poolest
erineb lennukist lind
(lapsed kõigist pealinna koolest
Maasika .....
Laps
ei ole lõppu
raamatute riiul
ka siis kui mul on
kaetud silmalaud
nii palju näeme
meie omi kõrvu
tao rauda seni
kuni kuum on raud
ma tulin tuppa saama kõhtu varju
ja võtma laualt tuletikkusid
siis sina ise küünal pikalt pihus
kuu veerev laubal ja sa magasid
ma läksin õue naervat treppi mööda
sääl kuulas rahvas last fanaatilist
ja ma ei julgend tema poole hüüda
tas oli kõike ka dramaatilist
laps rääkis müüril
.....
Hirmul on suured silmad
hirmul on suured silmad
ja kokkusurutud suu
kes kardab sellele juhtub
üks tulebki nahk ja luu
ja kus veel Vapramäe metsas
just säält kus on seenekoht
kus kasvab kuuskede rahu
säält komberdab hädaoht
ta tuleb ta tõstab sõrme
ja sihib su silma kae
on järjest õnnetum õhtu
välk langetab taevalae
ja äkki jälle on hommik
mis sest et märg on veel maa
su unes nutetud nutust
küll maa jõuab kuivada
Ootamatu surm
kõik lõpuni ja sinul hakkab jube
sa kardad usku kardad üksindust
sa tantsid valssi mööda tühje tube
ja iseendalt ootad lunastust
me teame ette kuskil kauges ajas
on jälle tahe tulla tuldud teed
sa tantsid valssi isa-ema majas
parketi all ei tantsi valssi need
ja iga kord kui krigisevad lauad
kui möödud kapist lauahõbedast
sa vaatad alla kus on nende hauad
ning äkki pääsed valsist jubedast