Juhan Viiding luuletused
Kokku 92 luuletust
Mu elus on tunde mis mõlgita
mu elus on tunde mis mõlgita
ükskord söön seda usku kui lanti
olen kala mind enam ei tõlgita
ma ei uju ju igasse kanti
ja ka lanti veel elusast eristan
(ise elus ja läikivat tõugu)
kuni tuleb hetk mil ma veristan
oma lõpuni laiali lõugu
rõngassärkides soomussonides
vahest seisate kalasabas
aga müts võtke maha selle ees
kes mu enda teadmata tabas
Kogemata
laps ema sees võib üles ärgata
kui ema ehmatada kogemata
ei ole õudne surnult ärgata
on õudne surra elu kogemata
kui sekundis on hingetõmberuumi
ja minut kulub enne kuni jahtud
ei näe sa pisaraid neid killukesi kuumi
sest sina lähed ise aina lahtud
nii kuivab pisar kokku naerulohku
ja selle päris kinni vajutab
kaks elu äkki läksid niivõrd lahku
et lahkuminek pole tajutav
kõik ilmsed asjad neli rubla raha
pool klaasi piima keldris soome kelk
on jäänud niivõrd lootusetult maha
et sinus .....
Me teeme, teeme ümber oma elu
Me teeme, teeme ümber oma elu
üht hiigelmüüri inimtihedat.
Ka pikemad ei küüni üle ääre.
Kui mõni sinnapoole väljalangend kivi
on lahkumisel ruumi jätnud piluks,
siis see, kes juhtus välja nägema
on äranähtu nimetanud iluks.
Ta samal hetkel ise läbi nähtud
ja pole kohta, kus võiks tunda häbi ta.
Suur saladus saab tema ainueluks,
tal iseennast au on läbida.
Nüüd on mul selge
nüüd on mul selge
miks ta minust loobus
mu naerus oli
nuttu üleliia
pää õlgadel kui
pimedate gloobus
mis tuleks pooleks-
saagimiseks viia
sai selgeks seegi
mida vaevalt usud
et ühte imet
usun nimetut
et templid sama
kaunid on kui rusud
et igas tule-
kus on minekut
et igas surmas
sama palju sünde
kui meres vett
ja taevas sal .....
Hetk
Teadsin, et sina, surmale kalduv,
mõistmise sisse püsima jääd.
Nii ma suudlesin jalataldu,
mis olid külmad. Täiesti jääd.
Puutudes käsi, jäin nende külge,
suudlesin neid ma, habemes hall.
Veel oli väljas natuke valge.
Nüüd on pimedus liivade all.
Täiesti terav, täiesti valus ---
käis minu kannul viimne passioon.
Just nagu seest,
kuid ometi väljast
on need ohvrid, mida ma toon.
Krauklis
Scout-master puhus pasunat ja rivi tekkis poistel
kes pikem rivi alguses kes lühike see lõpus
ja päikest oli mereni mis säras päiksepaistel
suur lippki aeti vardasse ja meeleolu lõbus
paar trummi pandi põrama mis tühjad olid seest
sest pasunasse ülearu palju jooksis vett
õhk virvendas ja meelekohti tuikas mitme eest
ja siis üks mõte liikus peast et mul on neli kätt
jah õige küll ma unustasin selles viivituses
et olin rivis mille ees scout-master ütles nii:
nüüd tunnistage üles kes teist trepikotta kuses
sel .....
Ma tõusen purustades lage
ma tõusen purustades lage
kus äsja kõndis kirjanik
ta tuba äkki mööblist lage
ja kukub kellgi ajalik
tiibklaver tõstab oma tiiva
ja viimsepäevahääli teeb
siis kukub kive krohvi liiva
Firenze tassid sodiks teeb
mu õlad läbivad parketi
selg sisse surub puhvetist
üks sõnaraamat saksa-läti
on tõusnud lendu riiulist
ma kahetsen ja tunnen muret
kuid ennast pidama ei saa
on lapsed all ja naine Maret
mu jalgu krampund hirmuga
Mina ei armasta valskust
mina ei armasta valskust
küll aga armastab Ants
tema on küll mu sõber
kuigi valetab krants
eile valetas tema
et taeva all lendas sokk
ise olevat näinud
no on alles lobamokk
siis ta valetas veel
et puu otsas ronis puudel
teine kolmas ja neljas
kõik olid istunud puudel
mine ja võta kinni
mis on õige mis ei
teised ei salli Antsu
mina sallin juhhei!
kodunt näppan ma puudli
ütlen et pole võtt
see on kõik Antsu mõju
kui ma tunnistan tõtt
Realistliku ingli laul
KISKUGE
KÜLJEST
MU
TIIVAD,
MONTEERIGE
ENDALE
KÜLGE
VAADAKE,
KUHU
NAD
VIIVAD
TEID,
TE
RASVASED
HÜLGED.
MõNI TEIST
ÜLES
VÕIB
TÕUSTA
MEETRIT
PAAR-
KÜMMEND
VAST
MITTE
ROHKEM
KUIGI
TE
OLETE
TÜHINE
LAST,
MIDA MU
VAESED
TIIVAD
PEAVAD
KAUA
VEEL
KANDMA
USKUGE
.....