Kalju Lepik luuletused

Kisendad, kodumaa! II

1

Ükski võim
ei saa
sulgeda suud
meie maa,
meie õiguse järele.
Ka siis, kui meie hõim
selga saab surisärgi
manala õues,
kuulete kisendust kõues,
kanarbikus ja soos,
sügissajus ja rajuhoos,
õiguse järele.

Tuulte teedel

Kihutavad, kihutavad hullund tuulte ratsud,
lakad, sabad vuhisevad, sõõrmeis tormi naeru.
Valjad võikalt kõlisevad, vastu taevaseina
kapjadest lööb jäisi naelu -
surma, karjeid, leina.

Inimene jõuetu, sa püsti käia katsud
rajal - idatuulte, läänetuulte iilest uhut.
Ümberringi kohiseb ja praksub, ulub võikalt.
Tuultest siia-sinna puhut,
kanarbikus põikad.

Tinavalge kuu, su puuslik, järel samme hiilib,
ja ta nõuab, ohvriks nõuab osa sinu verest.
Higiniiske käega haarab keegi rõivaist - karjud!
Haarajaga ühest perest -
need su oma varjud.

Lähed kadakate vahel vinges tuule ..... Loe edasi →

Ema portree Portrait of my Mother

See on mu ema portree. This is a portrait of my mother.
Käed tööväsimusest vajunud sülle. Hands sunk in her lap from work-weariness
Ja mina kusagil tühjas ruumis And I somewhere in empty space
hüplev alp harakas a conceited, hopping magpie
laia taevalaotuse all. under a broad sky.
Prillid on kukkunud lahti löödud raamatule. Her glasses have fallen on to the knocked-open book.
Suur Jumal hoia mu poega. Great Lord, look after my son.
Vihm vasardab vast ..... Loe edasi →