Kersti Merilaas luuletused
Kokku 45 luuletust
MAA
1
Maa, sina armas ja soe madala karvaga loom tähtede tigedas karjas. Ja meie?
Kas kirbud su kasukas?
2
Ei leivamure ole õilis mure.
Aeg leiba saada mureta ja muretseda tähtede pärast.
3
Järv - tare taga, meri - väravas ja ümber nurga - ookean. Rand tuuline, lainete loopida. Atlandi udud ja kirde käredad koidud su pea kohal,
klirinal ristuvad mõõgad - mu kodumaa.
VÕÕRDUMUS
Oh oleks riid meid lahutand, jäänd järel tuhk ja põrm me kiindumusest parem! Et nagu kabi karikast või kruusi küljest kõrv võib sõber sõbrast irduda — ei uskund varem.
Ma tean, et valukartlikult saab uimastada end, soovunelmaisse uppuda kui kärbes mette, et - võrdne mure südames — ka venna kõrval vend käib vahel üksinda ja omaette.
Näib vajalik ehk mõnele see pimesikumäng? Ei uskunud, et saabub hetk meilegi, kus pettumuse piinarikas äng meid tõukab uude valesse: „Küll laabub!"
Su reipust õõnsat, tarbetut, võltsvaprat naeratust jäin kõõritama koh .....
KINDAKIRI
Maa oli märg ja metsad udus, õde kambris kinnast kudus.
Kudus kinnast - kellele? väiksemale vellele
udukarva hallist lõngast, maakarva mustast lõngast,
viie vilka vardaga, kümne kärme sõrmega.
Kured läksid - kurjad ilmad, sõsar vardale lõi silmad.
Viimsed lehed kaotas laas. Haned läksid - hallad maas.
Õde oli nobe nukerdama, käbe kinnast kasvatama.
Keras kolme pässu vill, helevalge ute vill.
Kuuled igatsevat huiget - juba lahkuvad meist luiged.
Luiged läksid - lumi teel. Vellekese! kärsik meel,
vahib välja läbi ruudu: kinnastel veel pöidlad p .....
PAKASELAULUD
1
Hanged talvel on sügavad, uned talvel on magusad.
Kes mind äkitselt äratas? Orav ehk käbiga heitis, toksas nokaga tihane, rudisevat ruutu vastu, akent mu aohämarat?
Ei seal tiksutand tihane, oid ei ollagi oravat. See oli pakane punane, Põhjala vali peremees. Tema'p see prõmmis ja pahandas vastu palke paugutades.
Jäta juba, jo ma tõusen!
2
Kass tuli mulle kaebama: pahad on pakase naljad,
talve tembud need tigedad. Kassi küüned külmetavad, kassi varbad valutavad.
Oh sina kassi, karvapüksi, tule, no tule tubaje! Nüüd on ahjukene armas, ahi armas, kolle ka .....
RÜVETATUD JÕGI
1
See on viimne laul sellest jõest, uusi laule tast enam ei looda ja ka endised unuvad varsti.
Kes söandakski õrnu legende,
vanu veerdeid ja vägilaslugusid siin nende eluvõtvate vetega siduda.
Siit, kus innustund noor poeet kord kohtas kuldjuukselist näkki, nüüd kaladki kadusid äkki.
Ainult surnud, sogane voog tuhamägede ümber teeb ringe. Ei ole sel jõel enam hinge.
2
Taovad tulivasarad,
värisevad terasvokid, hoogsalt tõusvail kivikaeltel käharduvad suitsulokid.
Vabrik, särasilmne hiid matnud kuu ja päikese kuuma, lendlevasse nõkke, oma virtsad val .....
ÜKS KASK MEIL KASVAS ÕUES...'
Olen hakanud igatsema lookeste järele, lookeste järele tuulises taevas laiade, värskeltseemendatud põldude kohal.
Läbi tahmase, lumetu talve, läbi bensiini- ja kivisöe-vingudest küllastunud tänavate jälitab mind hobumadara lõhn ja küpsevate kõrte hootine, kord lähenev, kord kaugenev kanneldus.
Vahel viirastub mulle suur vaskne kuu, servapidi kinni õlekuhjas, ja ma kõnnin öisel asfaldil, nagu oleksid mu hõlmad kastest rasked,
ning on juhtunud sedagi, et hommikul, halli ao ajal ehmun ärkvele ammerdusest akna taga: „üles, üles, nõnda ilus heinailm!"
Juba .....
MÕRUDE MÄLESTUSTE LINN
Neid valle tormlevaid, võlvkaari ja muud ülev-iidset, saand ei kõike seda heas isamaaluses ma tunnetleda: linn mulle võõraks jäi - siin olin paaria.
All põrnitseva päikese, all kuu romantikata külma ketta siin uste taga hulkusin lindpriina, leivata ja lootusteta.
Tööbörsist eilsest möödun, enam keegi siin nõutult piidale ei najata. Kurb kiri ..Töölisi ei vajata" nüüd vabrikute väravail ei pleegi.
Ei miski meenuta neid kaugeid aegu - siin vahel võõrana end siiski tunnen praegu
KAUNISHINGED
Selles tunnis on midagi tuttavat ja see aed on rohtund ja teetu: siin suuni-silmini sireleis kõnnin kui kättpidi veetu.
Mu kannul kõlinal katkevad kõik argipäeva ketid, mind kannavad lillad lõhnavood ja Underi sonetid.
Kas viieharulist õnneõit otsimast iial ma loobund? „Oh ei," laulab ladvas üks tilluke lind, „olen joobund, joobund, joobund!"
Kuid näe, kes seal hõreda puhma all, kus mullale siblitud maa, innukalt nokka tõstavad: „Meie ka, meie ka-ka-ka-kaa 1“
Need kaunishinged sedamaid mu pilvist paiskasid maha, õel, õnnetu analoogia toob ihule kana .....
VANATAADI TORUPILLILUGU
Kullakese-kalliga lusti ma sõitsin, kahe käega, kahe käega ohje ma hoidsin.
Hobu oli erk ja hullas palju, naine oli noor ja naeris palju.
Põrisesid, põrisesid põhjalauad, kärisesid, kärisesid küljelauad.
Hakkas mu västrik veerema, linnukene libisema.
Kukkus kullerkuppudesse, kadus kasteheina sisse.
Jäi sinna muile mängitada, külapoiste kiigutada, teiste poiste tantsitada.
RAUDROHI
D. V-Ze
Tuiskavad umbe kord meiegi teed: istume, mähitud seitsmesse salli, soemüüri ääres, kaks eite, kaks halli, rüüpame mõrudat raudrohuteed.
Siiski ei asjata maamuna tallatud - kõrge päike me pea kohal käis. Kõike ja kõike küllaga kallatud. Veersekk on täis! Veersekk on täis!
Õsu on osutud — viimne kui vakamaa, värtnal veel viimne heie . .. Kõhe? Kui teised on saanud hakkama, saame ka meie.