Kersti Merilaas luuletused
Kokku 45 luuletust
PILVEALUNE PÄIKENE
1
Pilvealuse päikese varjudeta valguses mu koduküla viilkatustega majad ja rukkipõld ning lillad ja valged kartulivaod meelde tuletamas mu kadunud memme ikka ja alati ikka ja alati kummargile mulla kohal. Kõik nagu välja mõeldud selleks, et mind nutma ajada . .. Ei tea, kui palju uraani mu koduküla peale on arvestatud?
2
Vaikus . . . Rohutirtsude sirin . . . Luuletajad jätkavad oma lohutuslaule.
3
Väikesed libliklehvidega tüdrukud liivakastis veeretavad salapärast sõna nagu käsigranaati: „Ess-tee-ärr... strontsium I" Nad peavad seda sõna ebatsensuurseks: â .....
RAHE
Nüüd kus viljad just valmima hakkasid, hingetõmbeks kõik rähklused lakkasid, kerkib üles see saatuslik pilv. Külm tuul käib ta eel, tõstes tolmu.
Atlas tuigerdab koorma all, silmad maas see pilv vajub peale kui kirstu kaas, teda raske on tagasi hoida. Vasak käsi ei tea, mida plaanitseb parem,
ja on üsna ükskõik, kumb neist vääratab varem: pole päikesel teha siis muud kui puusärk pikkade kuldnaeltega kinni taguda.
HAAVAPAKK *
Olgu rõõmus me laul, kaja voorelt voorele veerlev! All üks sammaldand saun kanajalgadel udus keerleb.
Maha nukrus ja meeleheit, kuldne rahu et rinda paitaks! Aga seal on üks eit, ja kes või mis teda aitaks?
Me vapper pealehakk torni viib võiduka plagu! Aga õuel on haavapakk ja eit ei saa sellest jagu.
Voori kannul siit möödub voor, aga keegi ei tea vist: puupakku ei materda moor, vaid puuslikku sõnnipealist.
Suur mühklik sõnnipea - ja eit nii armetult väike . .. Meid ära kohtusse vea, meid ära süüdista, päike!
On nõrgad me memmede käed ja ei piisa ka kodus .....
SÖGISHÄMARUS
Mis sa tuigud, tuulekene, udusonnus ekseldes? Huigud, tuigud, vastu ruute piiskadega pekseldes.
Leinad lahkund laantehaljust,
kureparvi kurtma jäid, või sa siin mu akna taga kõiki norge nutmas käid?
Nägid sajus saastund põldu, kõrte kurba viljatust? Kuulsid kaarna küüsi sattund linnupoja kiljatust?
Liigutas ehk lille saatus, külmakahus kuhtuv roos? Või sul eilsed kummitused viirastusid uduvoos;
vägivald ja ülekohus, häbiväärsed hirmuööd, ja sa nagu hoiatades jälle vastu ruute lööd?
Hallis sügishämaruses tare ümber halades huigud, tuigud, südamesse süg .....
ÕITSVAD PUUD
Mahl tuikab, pungad puhkevad ja kordub järjekordne kevad. Maa lemmiklapsed, pikajalgsed puud, taas pulmitsevad.
Teeb algust remmelgas, pärn joodud lõpetab; kolm kuud on kõrged lauad kaetud, ja salust sallu mesilaste summ lehvib kui kuldne lint, mis tuulest aetud.
Oh õitsvad puud, kui lapuline, kes tagauksest tungind sisse, ma õitetu, ma äraõitsenu end unustan te õitsemisse.
Me kauget hõimlust aimab meel, kõrv korjab kohinast üht hajund viisi. Nüüd mõistan, miks mu esivanemad kord pühaks pidasid neid hiisi.
ükskõikselt, majesteetlikult käib päike pealpool valgei .....
SENTIMENTAALNE LAULUKE
Kord elas üks kuningatütar seal Sooria-Mooria maal. Ta kandis kuldseid kingi ja liblikatiibadest rüüd.
Ja kui ta seal tantsis ja tiirutas, täht tilisev otsa ees, nii ilus ta oli, et peegelgi ta pilgu all kumama lõi.
Oh peeglike, peeglike seinal,
kas tohib sind uskuda? Oma ainuarmsama silmi ma siiski pean uskuma.
See õnnelik kuningatütar seal Sooria-Mooria maal oma kuldsetes sinistes saalides aina hõljus ja uneles.
Oh peeglike, peeglike seinal, küll oled sa tolmu täis! Ja kuldse käisega hakkas ta peeglit nühkima.
Oh peeglike, peeglike seinal, mis on sinuga juhtun .....
MAE HARJAL
Hakkab see vanker veerema, allamäge mul minema.
Mäe harjalt pilgu nüüd heidan tagasi teele, kus laugjatel nõlvadel varjuna varjude seas vaevu veel aimub mu noorus.
Aina tantsimas, tantsimas (kukkudes ja komistades) näen teda . . . sinuga koos, sinu ümber, sinust eemale, ära, mööda, mu armsam.
SÃœGIS
Kurvad on sügise kõlad: veel kõrvus mul kurgede kruuksed ja haneparvede hala hallide pilvede all ning koltunud lehtede kahin, kui tuli tuul . . . Eest leides laastatud põllud ja raasitud laaned ta oigama hakkas: ei taha, ei taha, ei taha-a-a!
Meie, mu südamesõsar, kes kümneid ja kümneid kordi õite taastulekut näinud, ei saa ju ta traagikat tõsiselt võtta. Rohkem põhjust küll oleks meil kahel, päid toetades teineteise õlale, natuke nuuksuda.
LAUL ÜHE JALAGA HÄRJAST
1
Jahile läks Jaanikene, marssis metsa kui see marssal. Püssi võttis ta pihusse, röövliraua rinna alla, riksia-raksid rihma otsa.
õhtust saati ju asutas, poole koiduni kobistas, enne kui hakkas astumaie, laane poole liikumaie.
Küll tema kiitles ja valetas, et toob koju suure sõnni, patta panna põdrapulli, laua peale laiakäppa: tuli tuppa — ei tuhkagi.
2
Mina aga Manni maani tarka, kabu kontseni kavala, võtsin kätte korvikese, näppu põlle nurgakese.
Tõstsin talla trepi peale, kinganina künnisele. Uks ei paukund, koer ei haukund, tasa saingi nii tulema.
3
.....
PURAVIKUD
Kuidas, isegi ei tea, aga ära ma nad tundsin, kuigi pole neid eales ilmsi-elavalt näinud: pobulid — puuristirahvas! Kaks korda on kabelimägi peale neid ja enne mind juba ümber kaevatud - aga siin nad nüüd seisavad, nemad mis nemad, lambapruunides vammustes, ruskeks pleekinud, rebasekarva kaapkübarales ätid ja madalad maavillased memmed, jalas valged kirikusukad, üks siin, teine seal, riburada metsa veert pidi laiali, nagu oleksid nad nüüdsama maanteelt, muistselt maanteelt, möödakihutava kuuehobuserakendi eest kõrvale karanud, silmad täis he'esinist ehmu: Eh-oh, ärge ajage .....
— Kersti Merilaas