Kersti Merilaas luuletused
Kokku 45 luuletust
SUVE LÕPU LUGU
Tähetätraist kirendab taeva tume tahvel. Kuu kui kupakaalikas, öö lõhnab nagu sahver.
Aeg-ajalt kastetilku ja õunu sajab puust. Paar paljast talda tillutab end välja lakasuust.
See on üks muistne lugu, mis parata võib seal: oli suilisel ase aidas ja sulasel aida peal.
See sulane ja suiline - ah, kauge kustuv kaja - nad igatsesid teineteist kogu see kuuma aja.
Nad igatsesid teineteist, ei magadagi mahti: suitsukarva suured silmad nagu kakrad lahti.
Oh, lembe lõikuskuu öö! Oh, kaunid kirglevad tähed! Kõik unistused on ilusad, ka need, mis täide ei lähe.
Ja seis .....
ÖÖBIKUTE ORG
Ilus on see org siin, roheline ja valge, täis õitsevaid toomingaid.
Ehitame siia hüti: eks pea meiegi hakkama mõtlema oma mustadele päevadele, kobima ligemale maale ja mullale, meie kaks - taat ja eit.
ülal, mäe tippudel, kohiseb uus renessanss. Alt aga, haljaste orukallaste vahelt, kerkib piitspeenikesena vaikne sinine suitsujuga.
Sinu piibust, mu kullake!
Sest mis on taat piibuta? Või eit lehmata?
Olgu see mu lapsepõlve lehm,
esimene, keda karjatasin, laiakõhuline, punaselapiline Lehik.
Võililledest kirendav aas ja ternespiim, ternespiim kobrutamas kadakapuust .....
LÕKE
Head sõbrad, me kinkudel kõndind kesk tarmukaid kevadetuul! — ja olgu teil rõõm sellest päevast!
Küll lahkus meist joovastav noorus, kuid ees on veel sinavaid sihte, head sõbrad — ja olgu teil vaprust!
Õhk viluneb, pikeneb vari:
siis süüdakem lõke, head sõbrad, ja saagu sest hubane õhtu.
Leek lõbustab südant ja silma ja rohkem talt nõuda ei maksa, sest soojaks kütta ilma - seda ta küll ei jaksa.
SÕJATÜDIMUS
1
Sõbrad mul sõda peavad, sugulased sõimelevad. Läksin riidu lepitama - ise, vaene, jäin vahele.
Marti kiitsin ma Liisule, Liisut Mardi ees ülistin. Mart mulle äigas margapuuga, Liisu leivalabidaga.
Tagurpidi sain tulema.
Lind aga laulis lepikussa: Oh sina tündris kasvand tüdruk, kolmepäevane vasikas!
2
Mind löödi - ma vastu lõin. Mind peteti - minagi petsin, üks paljudest olin, ei parimaist. Siis tüdisin ära . . .
Kõik laada- ja lahinguplatsid ma jätsin ja samblas! radu tulin kõndima, siilile seltsiks. Ah, tahaksin
puu juure alla pugeda, tõsta lepa .....
ANEMOONID
See oli tõsine tee, asjata seda ei astutud, muidu ei mindud, tühjalt ei tuldud. See oli kirikutee ja vallamajatee ja kauba- ja kalmistutee. Suur kivitee - nii seda kutsuti. Aga tee ääres õõtsusid valged, hõbeudemeis anemoonid.
Me olime tulnud seda teed mööda, ema ja mina - maamadaluke, ja põlvitasime nüüd kõrges, kõmisevas kirikus hallidel jahedatel, pisaraist niisutatud paekiviplaatidel: „Meie isa, kes sa oled taevas .. Ema näperdas nartsu, mille sisse oli sõlmitud raha. Kroonilised ja kahekroonilised: kleepuvad, higist soolased — heinapäevade eest, tulikuumad, tolmus .....
KULLIMÄNG
Nipp-napp-null, sina oled selles mängus kulli
Koots-koots! käib õues kükakull, toas värsile pean jahti, ja akna all üks musirull mind piilub salamahti.
Oi rõõmsaid ninanibusid ja küünarnukke kriime! Kull taga ajab tibusid koots-koots! ja mina riime.
Käed õieli ja kuklas pea, ees rõkkav kanakari. Viuh I korraks üle värsirea lõi tiivuline vari.
Meel süttib, süda trallitab, silm jälgib laste lulli, sulg poognal kukerpallitab, koots-koots! kui mängiks kulli.
See kerglane näib mõnele või maitsele ei vasta, üks tädi trepil tõreleb, et vaja kapsaid kasta.
.....
KEVAD
Vaevalt sellel teemal uut ja paremat saab öelda kui ju ammu enne öeldud: ,.Välja, välja vainudele!"
Lapsed karjas, noored paaris, paarisrahvas paljukesi päikselistel pargiteedel, üksiklasel koer on seltsiks.
Jah, meid kõiki tõmbab päike, maa kuid kinni hoiab jalust. Pingul me kui pillikeeled päikese ja mulla vahel.
Pillikeeled, millelt kaigub õilsaid juubeldavaid hümne, ülevaid, heroilisi saagasid, triumfilaule.
Kõrgustesse pürgivad pilgud, püüded, igatsused. Kuid ka maad, me jalgealust, silmist kaotada ei maksa.
Suuri asju sünnib siin — teadagi, ent tà .....
INTERVJUU
Oi, kuidas ma kadestan Mägiste Marti! Sealt ta tuleb, õõtsudes oma agregaadil. Künnab, külvab ja kogub saagi ja ei leidu maamunal säärast lolli, kes söandaks väita, et see töö pole tarvilik. Ena, nüüd astub ta masinalt, proovib pihuga mulda — teretab seda kättpidi. Ta on tolmune ja kuldne ja tore - see maa isand, põldude kuningas, päikese sinasõber.
Juba viskavad puud pikki siniseid varje üle vanade ja värskete vagude. Tänaseks aitab! Viivita veel väheke, läheme koos, palub päike. Aga kodukotus kutsub ja korsten kiirustab: „Leem valmis, liha laguneb!", maalid .....
ÕUNAPUU
See õunapuu pungade punas veel argles ja heitles kui süüga, ei kumbki meist märganud, kunas ta ehtis end õitseva rüüga.
Õis õhetab oksa kurrus, õis õhetav igal raol, ning lüües mahedalt nurru on mesilasedki jaol.
Keskhommiku kiirgus ja õite tolm: aed mähkunud helkjasse uttu. Kaks inimlast, vaata, ju tundi kolm all õunapuu ajavad juttu.
üks ütleb: „Nüüd ööd on nii valged," ja teine: „Ei kaua need kesta." Lõid põlema tüdruku palged ja poisi kõrvalestad.
Ning kuldsete kauguste kuminast, mesilindude magusast suminast ja õunapuu õite särast nei .....
HOMMIKVÕIMLEMINE
Arg ja valvas,
kuklas võltsväärikuse kramp, silmaterad vilamas sültjaš näos — nii näen end seisvat kergema vastupanu teeotsal,
Lõdvalt ripnevad liikmed, õlad ümaralt ettepoole kooldunud. Veel paar-kolm kompromissi - ja süda rasvub,
Olen muutumas kavalaks, kõiki mõistvaks, kõike andestavaks lurjuseks: pistis — et ka mulle liiga teravalt näppudele ei vahitaks.
Öö udupalakaist kerkib päev (mitte sümboolne, vaid tõeline). Kerkib päev, täna juhuslikult selge ja tuuline.
Läbi tuulise selguse tõttavad diskreetsed raadiolained
sinna, kus neid avatud apara .....