Kersti Merilaas luuletused
Kokku 45 luuletust
KAIGAS
Möödas on barbaarsed ajad, kus ei seadust ega korda pühaks peetud, vaid kus kaigas
kaika kombel kohut mõistis.
Olgu omad, olgu võõrad, olgu süüdlased või süütud, huupi kaigast keerutades taoti sisse päid ja hambaid.
Suurte kaikakangelaste töö jäi pooleli — ja kaigas, nagu tookord pihust pandi, konutab nüüd seina veeres.
Nõnda jändrik, nõnda vissis, ilma iluta ja auta. Ei tast kõlba mängumõõka vesta ega pudrunuia.
Seisab kaigas seina najal, seisab vaikselt ja peab silmas kõiki päid, mis liiga püsti, kõiki liiga sirgeid selgu,
kõiki neid, kel uued .....
KEVADISED KOPLID
Päike küliti mäel, taevas silmili järves. Kaks värvi - lahustund valguses: sinine voolamas rohelisse,
haljus imbumas sinasse.
Keskhommikul, kui karjalauda uksed avati ja kandilisse kiviraami ilmus kevade õrn niiske akvarell, läks lahti üks sõrgade, sabade, sarvede möll. Muu ja möö! Vabadus ja küllus!
Vanad väärikad lehmad - nemadki saand kõhu alla sada paari jalgu ja udar, raske taak, on äkki tühiasi kahele poole pallina pillutada. Uhtsuhkadi-kõpskingadi! Elagu hetke rõõm!
Valitsus valgeis kitleis, pannud kõrvale läikivad lüpsimasinad, puhkab.
Ka eakas r .....
Öö
Kolm korda kuskil hõigati
ja puude ladvus kustus kaja,
tuul nagu pooleks lõigati
ja öö sai ümber väikse maja.
Nüüd mahajäetud aiateel
siil tatsab, kormitsedes toitu,
ja ööbik hõiskab veel ja veel -
ei vaikida või enne koitu.
Puult õisi langes rabinal -
üks väsind lind seal unes sonib.
Kas kuuled, kuidas krabinal
kuukiiri mööda katust ronib.
All koplis kasest kaseni
käiks udunimbuses kui jumal...
Ah, keerduda mind lase nii
su jalge ümber nagu humal.
Ma tahan olla nagu tee
või nagu kivi, millel astud,
või laul, mis kostab üle vee,
või lill, su rõõmuks õide lastud.
Kohtupäev (1978)
Mis nukker nuuksatus,
mis raske ohe?
On mere kohal pilv
kui hiigla lohe.
Ta poole pahisedes mõõnab voog.
Ta londi langetab.
ta mere tühjaks joob.
Ja mere põhjal lagedal,
veekasvest kaetud.
see kõik saab jälle nähtavaks.
mis mere põhja maetud:
su nuriteod,
su vaiksed mõrvad.
su sikusõrad,
su eeslikõrvad
on seal su ees...
Ja uuesti kõik jälle kirja pandi.
Ei mingit unustust,
ei mingit andeksandi!
Avalaul
Näe, puhkeva päikese põletav lõõm
käib süütamas kevade tähti:
maailma on vallutand uhkav rõõm -
kõik uksed on tuulde lahti.
Lööb rannale laksudes mere voog
ja jõgedes vahutab vesi.
ja järve kaldal on pilliroog
täis laule ja linnupesi
On põldudel külvajaid hoolega tööl,
muld tulvil on sigimistungi.
Ju metsad on haljad, kuid igal ööl
veel pakatab uusi pungi.
Ja taevas on kõrge, ja taevas on lai,
ja mägedel virvendab valgus,
ja väljadel õitseb ja hõiskab mai,
suur Põhjamaa suve algus.