Marie Under luuletused
Kokku 28 luuletust
Varakevad
1.
On surnuks pistnud talve kevadine ürgus,
Sest veretavad pajustikus piigid
Ja võidulippu lehvib päiksekiirte kirgus.
Veel mõned paatjad lehed nagu kuivand viigid
On kõlkvel okste hahas õreduses,
Kust tuul nad alla tuhritseb, kus tiigid
Kui suured silmad pisarnõretuses,
Kui vastu paenutab neil kase nõtkus
Lakeerit pungi põõsa võretuses.
Kõik veed ja ojad mägestiku põtkus
On lahti oheldanud omad kired –
Muist jalg ja kabi juba mulda sõtkus.
Ent hullununa sööstvad teised nired,
Ja kõikjalt läbi lõikvad nende noad,
Et haavadena helendavad vired,
E .....
Interiöörid
1.
Kuis pühib päikseräti kuldne kude
Nüüd noote musti pisaraid, ning häält
Ei ainust klahvistiku hammasrealt,
Kus sätendab tumm, valge naerupude.
Lamp – suure päikse väikene rivaal –
On ootel laual siidikleidi punas.
Ning seinal Mägi värvehõiskav maal:
Noor naine, kaetud silmil, hardus-lunas.
Siin tõuseb sohvapadjast, alles soojast,
Kui õietolmu naisejuukse lõhna,
On näha sammetpolstris väikse, kõhna
Käe aset: ühest heldest lilletoojast.
Kui verev marjakobar, viina uhkav,
Jäänd vaasi sinelusse nelgisari.
Ent nurkest hiilib hämaruse vari,
Pea .....
Hämar linn
1.
Talv. Koorub hämaruse hallis siidis
Bulvaari valgeist käsivartest linn.
Käib telegraafi traate pingul niidis
Kui kandlel tuulesõrm. Ma kuulatin.
Ju kostvad sekka auto kontrabassid
Ja saanikelle rõõmus tamburiin.
Reas rügemendid: hoonte hallid massid,
Silm silma vastu seismas nende vall,
Ning nukralt vaatvad ärklite grimassid.
Kuldkupli õhku heidet läikiv pall
Vaid kumab nõrgalt nagu tuhmund päike,
Ja doome õlgu mähib udushall.
Aeg-ajalt helbetab; kuis lume läike
Kui vahtu kandvad uulitsate jõed,
Mis kihavad ja leidvad salakäike,
Et suubuda, kus .....
Tulease
1.
All akna ähmub õudus-öine aid:
Ah, sadusid, mis kunagi ei lõpe
Ja oma alguse, teab millal said!
Kõik tuba langend mingi tusa tõppe –
Kuis õhkub nukrust seinte tuhmund kett
Ning nende vahel, heites peeglihõppe
Mustkurba varju, have siluett.
Kas mina see, kes nagu murtud mooni
On langutanud tühjaksjäänud kätt,
Pää maha kallutand all leinakrooni?
Kui hää, et hämar on ning silm ei seleta
Mu huulil nutukurret, kurbusjooni.
Ei miski, miski, miski peleta
Mu ümbert selle leina salajase,
Ei midagi mu seeski heleta:
Jäänd ainult südame suur tulea .....
On siiski kurb
On siiski kurb, et pärib surm selle südame,
Selle südame, täis joobumispuhke,
Täis soovide sinisädelust – kuid ometi loobumis-uhke.
On siiski kurb, et pärib surm selle südame,
Ta hommiknoored igatsuslõõmud,
Ta õnneks kangastund kurbuse ja kõik tema kurvad rõõmud.
On siiski kurb, et pärib surm selle südame
Ja kõik tema laulmatud laulud –
Ah nii kurb, nii kurb, et pärib siiski surm
Selle südame laulmatud laulud!
Vabanemas
Ma raputasin omilt valgeilt niudelt
Mürkkollase, leekkuuma himumao:
Nüüd nõrgub päiksekiirte kuldseilt kiudelt
Mul üle häbeliku, pisardava lao
Kui lunastust. Ööd sünged, iharhelged
On uuristanud hinge pehme vao,
Kus nüüd all kahjatsusekõuet, valuvälget,
All igatsuse vihmaküllust sooja
Ma tunnen idanevat koiduselget
Ja kastekarsket õit: su, janutooja,
Suud keskpäist, suvipunast unustada,
Su jumalikku hinge, ilulooja,
Ööd-päevad enam endast armastada.
Aldis
Taas viibin sinuga ma samas ruumis,
Mul jälle antud istuda su ligi.
Pattpunasena hõõgub kaunis suu, mis
Mind jootnud haigeks. Hinges ometigi
Kõik lammund illusioone aprad toed
Ning rõõm, see kergemeelne, täna vist ei sigi.
Kas sina sama tulevikus loed,
Sel hahetaval õhtul, kurbustiinel,
Või mineviku aida varju poed?
Ah, andes veres voli uimaviinel
Ning kinnisilmil kuulates su häält,
Ma siiski aldis ahistavil piinel,
Siit luuravil ja lähenevil säält.
Meeletus
Tuled – su palgede kahvatus
Saab nagu kuuvalget tuppa heitma,
Ning mina pean oma imetlust peitma –
Meeletus!
Räägid – kui lõhnavoog tõuseb su hääl,
Mähib violetina sammetina:
Raskelt mul õnne värisev sina
Hinge pääl!
Kleidi voltidest leidma mu kätt
Oled kui ennegi irgas ja varmas:
Sinu sõrmed mu randmel, armas,
Kui vinjett.
Joobuma, joobuma, joobuma
Pean ma – ning näkku sull loobuma.
Armukadedus
Lehti varjude tumedad roosid
Kuukiirte käharas blondjuuste puhmas –
Mürgine torge mul südames uhmas:
Keda sel veetleval tunnil sa soosid?
Arvan, et jälle see hallsilmne preili,
Ingelilmine kuratlik olend,
Kallutab naerdes koketilt su pool’ end,
Valades verde sul himude leili.
Kuid mina vannun: arm hurmav ja halav
Hingehell oli, mis suvel mull andsid –
Kätel mind lillede vahele kandsid
Suvel, mis oli nii patuselt palav.
Pulmrõõmsal päeval, mis õhkus kui meie,
Hõiskas mu õndsusi ihalev ihu,
Kui sinu paitusist pakitsev pihu
Paendus mu pihale, „sinaks” sai .....
