Paul-Eerik Rummo luuletused
Kokku 6 luuletust
Me hoiame nõnda ühte
Me hoiame nõnda ühte
kui heitunud mesilaspere
me hoiame nõnda ühte
ja läheme läbi mere
ja läheme läbi mere
mis tõuseb me vastu tige
ja läheme läbi mere
ja muud me ei vaja tuge
ja muud me ei vaja tuge
kui üksteise selged õlad
ja muud me ei vaja tuge
kui ühised rõõmsad võlad
kui ühised rõõmsad võlad
mis üheskoos tuleb meil kesta
need ühised rõõmsad võlad
neid meri ei saa meilt pesta
Ma tahan su rindade kaudu
ka tuult mis neid puudutab mõista
ja tahan su kandade kaudu
sel maal millel seisad seista
sel maal millel seisad seista
ja mõelda kõigile maile
see maa millel s .....
Siin oled kasvanud. tasasel maal...
Siin oled kasvanud. Tasasel maal.
Siit on su rahu ja tasakaal.
Munamägi on pilvepiir.
Pilv on madal ja hall nagu hiir.
Maailmapilet su kätte anti.
Maailm on lahti mõndagi kanti.
Nende seenemetsade sekka
ikka kuid tuled kui musulman Mekka.
Siin oled sündinud. Tasasel maal.
Siin on su rahu ja tasakaal.
Poolüminal
Ma olen nii mööduv
kurtis tüdruk merele
oi mis ma teen
sa oled igavene
ma paistan läbi kui sina
kurtis tüdruk aknale
oi mis ma teen
kõik näevad mu südant
ma avanen kui sina
kurtis tüdruk uksele
oi mis ma teen
päike astub sisse
ma olen nii väike
kurtis tüdruk päiksele
oi mis ma teen
sa oled nii suur
ma olen nii rumal
kurtis tüdruk targale
oi mis ma teen
kõik on nii targad.
Kingitused
Kolm mul oli kaunist sõna,
sõna sõnatut, nime nimetut.
Üks oli kuldne, üks hõbene,
ja üks oli valgevaskine.
Oi sina tüdruk täherinda,
sulle kolm need kõik kinkisin.
Muud polnud anda mul muretul,
vilepuhujal varatul.
Ühe panin päikseks peale päeva
punasena pulbitsema.
Seal ta laseb laia laulu,
kuldseid kannuseid kõlistab.
Teise panin kuuksi kumendama
alla su akna, toa tahaje.
Seal ta igatseb ja huikab,
huikab sind hellakest hõbeselt.
Kolmanda panin ma täheksi,
täheks su silmisse, täheks su sõrmisse,
täheks su täherinnale.
Selle suudlen sealt tagasi
Ma seisan mesilastaruna
Ma seisan mesilastaruna
ja tahan ma siis või ei taha,
pean endasse varuma, varuma
lillede lõhna ja vaha.
Mu meelte ja erkude tuhatkond
on ametis painaval sumal.
Võimukalt keelab neil puhata
mu süda kui mesilasjumal.
Nad kannavad minusse raugetelt
pärnadelt päikselist saaki
ja tubakaväljadelt kaugetelt
rasket, kibedat taaki.
Kui viimsete külmade astrite seas
sügis käib radu märgi,
suur mesinik tuleb, näokate peas,
ja murrab must kõigile kärgi.
