Rein Sepp luuletused
Kokku 2 luuletust
Vaiksemalt kui kivist veski
Vaiksemalt kui kivist veski
muljub mälestusi maa,
sest ta üha kõneldeski
peab end maha vaikima.
Tuuled toovad, tuuled viivad
riismeid eluraamatust -
uned, unenäod ja liivad,
palju tunde, saamatust.
Siiski mingid teed ja sooned
läigatavad õhtu eel,
maasse tumenevad jooned
inimeste varjest veel.
Kord elus ikkagi end jälle joonde sead
Kord elus ikkagi end jälle joonde sead
ja elukübemeid taas naerul kaasas kannad
ja üha kerkima nad jäävad - udus mäed
ja üha sinetama kauged rannad.
Ja ikka sa kaasa jooksma pead
ja ikka kestma jäävad inimeste rännud
nii tõesti nagu muuseas oma vankrit vead,
nii tõesti nagu ununevad valged kännud.
Kord tõesti hülgad enda tihenevaks maaks
või tõused imeliseks tiivaks tuules -
kes lehe langemisi osatada saaks,
kes rida rünnata, mis sündinud on luules?