Tõnu Õnnepalu luuletused
Kokku 5 luuletust
Elada on olla pidusöögil (lk 68)
Elada on olla pidusöögil,
olla palumata võõras jumalate lauas.
Lasta ennast pererahval nuumata ja joota,
naerda piduliste üle häbematult koos
ainsaga, kes sinuga midagi ei karda,
ja kelle kõrval hetked
on suujad uned elust,
mida elada on olla kevadel, maamesilane,
väike ilus paks
kuldne tugev kuril
mida elada on käia hommikul mustsõstraõites,
noortes tugevates kobarates, täna avanend;
mida elada on päevaharja ümber
käia sumisemas kirsiõites,
homme mahapudenevas vari-valguses,
mis lõhnab nagu õied ja nagu küpsed kirsid,
sügis, kirsijuured, külmad, talv,
talve üleelamine .....
Elus on mitu elu (lk 26)
...
Armas, vaata, sa pole
ankrupaik mulle, kus kettides hõljuvad vetikad.
Tõsi, minagi igatsen Puhkust, igatsen uinuda sinus
ja et midagi enam ei tuleks ja see oleks lõputu peatus,
suvekeskpäev, kui päike näib peatuvat iseenese tulises unes.
Aga ma tean, et Nimetu
keelab veel seda ja et me kumbki ei tohi
kauaks sulgeda silmi ega elamata jätta oma elusid.
Meie kummagi laev ei ole veel vrakk,
miks me siis ei peaks minema teele
(ei, mitte teele, sest vete peal pole teed),
kui jäägi on kadunud valgmalt
ja ma näen, kuidas linavästrik
joonistab liivale uute maade kaarti?
...
Targutamine on patt (lk 17)
...
Udu aitab mul näha, näitab, täna, armas,
mida eelmiste päevade päike minu eest varjas.
Seda kurbust, mis on kõik, mis ma tean:
et armas, sa oled võõras, et me oleme üksi.
Kui sa ka oleksid siin ja minuga koos selles teatris,
oleks tükk, mis sa näeksid, teine.
Ja see oleks teine täna
kui mul.
Sind nähes ma näeksin vaid paremini
su võõrust. Näeksin, et kujutlus hellitab alati teist.
Ja siiski, jah, siiski, kui sa oleksid siin, ma tean,
midagi seoks meid kokku. Mitte see,
mis me näeme, koos ja erinevat, mitte valgus,
mis paistaks meie peale ja lahutaks meid nagu mõõk.
M .....
Mõõt (1996)
Ma ei tea, kas tema on kannatand,
ma õieti ei teagi, mis see on.
Loom-inimene tõstab pead,
sel on nälg, nagu alati,
selle sooled on tühjad,
selle silmad on suured ja natuke sametised
nagu ilusate noorte loomade silmad.
See tahab. Teha valu. Tahab tahta.
Loom-inimene pole süüdi. Mina pole süüdi. Tema pole süüdi,
et tema liha ja veri ei kustutand kellegi isu.
Ma ei tea, kas tema on kannatand.
Ma ei tea seda oma lihas.
Ma ei tea seda oma vaimus.
Ma ei tea seda oma hinges.
Ma ei tea, kas neid ühtegi eraldi on.
Ma ei tea, kas tema on kannatand.
Lumi on ikka veel maas
ja valgust on tän .....
Ithaka (1988)
Imelik on
kui lõpeb päev
see päev mida mattis tuisk
ja päike ajuti vine seest kumas
nagu kuri silm
ja nüüd
veel enne pimedat viimaks
selgineb taevas
mille rohekal põhjal
mõni kerge linnusulg
sule jälg
liikumatu seal kõrgel
kus valgust veel jagub sellal kui all
sinise lume sees sarapuupõõsad
süsimustade õitena seisavad
ja tuulehoog
peenikest raagu pillutab mööda lund ja tõstab
tuisupöörise veel mis samas
sanglepatüvede vahele sureb
kui vaatan taha suusarada
kaks sinist varju
mida kustutab tuisk
kui vaatan ette
rohekas taevas hõõgub pikk pilv
kui silmad sulen
siis nä .....