Valmar Adams luuletused
Kokku 5 luuletust
Tuletorn
Ma keerlen iseenda ümber, sest
mu keha sunnismaine on ning paikne.
Ma tõusen kõrgemaks, kui Everest
vaid sellele, kes otsib teed ja kaitset.
Päev otsa olen tumm ja mõtlen ainult pilvi.
Mu ümber askeldavad tõusu-mõõna väed.
Kes liigub pimedas, see vajab minu silmi.
Neid palju on. Kuid ISE ma ei näe.
Su enda kätes on maailmakohus
Aeg sügav meri on ning madal kallas.
Aeg iidne tuum ning ümardatud rüü.
Aeg kordub: oled ühest ulmast valla,
kui mõistust kotti ajab vastne müüt.
Su sekundeisse tungisid nad jälle,
ideede maagia ja biose elaan,
ja sääl, kus pleekuvad veel eilse jäljed,
on varitsemas vastne sõjaplaan.
Su eluhetki valitsesid alged,
on igas tõrus peidul võimas tamm.
Kuid inimvahekorrad endiselt on kalged
ja läbirääkimistes kõneleb metall.
Tean, ikka uuesti läeb elu kaotsi
ja ohuks suurimaks jääb inimvend,
kel inimpale moondub koonuks kõutsi
ja mõrvarlikuks jääb ka mõtte lend.
Nüüd .....
— Valmar Adams
?
Lihtinimene elab olevikus.
Teoinimene viib tulevikule vastu.
Tark elab mineviku najal.
Poeet allub ainult igavikule, nagu teadis juba Puškin.
Looja elab kõigis neis neljas dimensioonis.
Olevikus, sest ta sõnad ja kätetöö on tegevteolised.
Minevikus, sest ta kogub eelkäinute teadmisi ja
kasvatab nende avastatud võimeid.
Tulevikule vastu viib ta elava, nõtke plaanistamisega.
Inimlik igavik kuulub talle, sest tema sõna ei
saa hävitada miski.
Eesti luulet (keskkoolile)
Dante andmed Infernost ei vasta tõele:
Põrgul on väga otstarbekohane struktuur.
Ta on ainult kahekorruseline, ringidest pole juttugi.
Igaühel on siin oma kindel koht.
Värava ees on kaks ilusat lillepeenart.
Keegi seal ei joo ega lärma.
Keegi seal ei kõnele ega mõtle.
Põrgut kütab elanike soe hingus.
Suitsetamine on seal kõigile lubatud, sest
seegi tõstab temperatuuri.
Põrgul on oma kino ja öösiti on igaühel oma teater,
aga päeval keegi ei näe midagi, harrastades
ajahäda.
Põrgus pole maailmamuret, emamuret, teabemuret
ega üldse midagi
peale raamatupidaja.
Tere tulemast!
