Kategooriata luuletused
Luuletused kuhu autor on kas unustanud või jätnud kategooria märkimata
Kokku 1539 kategooriata luuletust
The Cardigans - For What It's Worth
Hei, kallis, tule külla
Hoia mind endiselt kinni
Ja ma hoian sind täna öösel üleval
Neljatäheline sõna on mu peas kinni
Kõige räpasem sõna, mida kunagi öelnud olen
See paneb mind hästi tundma
Mida see ka ei maksa, ma armastan sind
Ja, mis veel hullem, ma tõesti armastan
Oh, mis veel hullem, ma jooksen, jooksen, jooksen
Kuni magusus jõuab sinuni
Ja mis veel hullem, ma armastan sind
Hei, kallis, tule tagasi
Enam ei tule armastuse rünnakuid
Ja ma hoian tänase õhtu jahedana
Neljatäheline sõna on peast läinud
Tule tagasi minu voodisse
Pane mind hästi tun .....
mu päevades nüüd
kraavideski lume sulamine
okstel pungade lõhki minek
teel lompide kadumine
puude soontes
mahla kohisemine
öölaste vaksikute
hämaras lend
hing hetke igasse
end nüüd arutult pillab
käest kinni võtab päev
justkui vanem vend
nii elamegi kevad veres
hinges sõja jätkumise piin
mis raskem veelgi
kui kurku kõrvetav viin
Lillepeenar lume all
tean sa ei kuule seda
öösel laps mus patja
vahel nutta tihub
üles otsib unes
Sinu pihud
päevapaistena
mu hell ema
nüüd lumi sulab
tuleb taeva alla kevad
ainult sina ei näe
iial seda enam
tee õieni veel ees
on väga pikk
peatu selleks vahel
peenral pilk
The Damned - Pleasure and the Pain
Need tunded, mis mul peas lukus
Püüan veenda end voodist välja
Need tunded, mis minus kinni
Ei näe kunagi päevavalgust
Aeglaselt ülespoole, kiiresti allapoole
Jõudes tippu ja maandudes vastu maad
Nii palju jäetud ütlemata
Nii palju tundeid jäetud kõngema
Armusuhe nagu see võiks kesta
Teen reisi tagasi minevikku
See rebib minu südamesse sügavale
Mõeldes aegadele, mil veetsin endas
Rõõm ja valu
See ütleb mulle, et olen taas armunud
Rõõm ja valu
Vaata sügavale minu silmadesse
Näe tühjust sees
Näe, kus metsatulekahjud möllavad
Asjata püüan lehte kee .....
Armastus ja viha
armastus ja viha
need on omavahel seotud
ühest teiseni on nii vähe minna
mõlemad on tugevad
mõlemad on äärmuslikud
ühte seob teine
kui palju veel on minna
ma jahtun kiiresti
ma ei pea vimma
ma pigem lendan
ja naeran
see oleks minu valik
ma ei talu viha
Ammendatud armastus
lämmatas või kustus
hapniku ära jõi
või ei olnudki
seda see oligi - kõik
armastus ei kustu
nii lihtsalt
kui see on tõeline
armastus ei peida
enda pead
liiva alla
ega põgene
tõeline armastus võitleb
ja võitleb viimse hingetõmbeni
ja see ei avalda mulle
muljet, kui sa hoiad
seda kui väeti
lihtsalt annad alla
Sarisittur
Kui häda ei hüüa tulles
ja ei anna häbeneda
vaatab, mis lume alt alles
tuleb vaja kohanaeda;
uuesti olukorraga
kus koerte miinid laiuvad
isegi tänaval lükata sahaga
hunnikud vastu naeratavad;
ega ma ka puhas pole
olen sellest enne rääkinud
et kiire ainevahetus on kole
minul raske tööl olla olnud;
jooksnud sõiduteel ringi
hoidmaks pärakut ja magu
seda tegema jäingi
kui ei saa survest jagu;
alukatel tõmmise jäljed
seda kõik teavad peres
nagu taak on pesamuna küljes
olla sarisittur on mul veres;
mu isa käinud ekstra kodus
sest pole kemmergut obje .....
Tuhat aastat on möödas
tuhat aastat on möödunud
need siidpaberile kirjutatud
tušiga read justkui praegu
ootavad ärevalt saatja poolt
kärmet kohale jõudmist
tuhat aastat on möödas
ikka veel ei jäta suu
kehitades õlgu küsimata
mis on aeg olemise käes
pilkav naer
sõudja peos nõtke aer
raamatut " Padjamärkmeid " lugedes
Hauaröövel
te ajate minu südame pahaks
te varastate haualt lilli
te varastate kõike mida ainult saaks
varastate surnult
minu venna haualt olid
peale matust õied kadunud
te olete katk
te ka surete üks päev
ja kas see meeldiks teile
et keegi seda JUST teile teeks?
või oled pubekast nihilist
kõva oled oma arvates
ega austa midagi
ega kedagi
ega iseennastki
pubekad ainukesed ole
seda teevad ka vanemad
ega tarkus vanusega tule
kui seda lihtsalt ei ole
talvest lahkudes
põllul lapitekina
lumest järgi vaid
viimsed valged siilud
veres üles ärganud
puhtuse janust
meelel ammu
ununend siirusest
hing nende vastu
vaid korraks talvest
lahkudes liibub
*
põllul lapitekina
lumest järgi vaid
viimsed valged siilud
talv otsa olnud
lumevalgus puhtus
ka öös pimedas
teel libedal
hing nende vastu
tänuks siiski korraks
lahkudes liibub
Pessoad lugedes
hing uuesti hell
kui õhturahu lööb
sisse kodukiriku kell
lööb põllule metsale
külale järve veele
linna viivale asfaltteele
lillele aias õuntele okstel
köögile majas pliidil
kannus kahisema hakkavale
piparmündi teele
rahust täituksid ka täna
kõik su meeled
suus elu tänaks keel leebelt
mis siis taeva all
alles on inimeses vihkamine
päevaski mis tuleb
kitsas umbne ja pime
