Isamaalised luuletused
Kokku 239 patriootlikku ja isamaalist luuletust - isamaalised luuletused
Emakeeles
Muusika mu emakeeles,
laulud, sõnamängud need,
luuletused ikka meeles,
mida õpitud sai kooliteel.
Vahel ikka emakeeles
meeldib mulle suhelda,
isegi kui võõras keeles
tuleb palju rääkida.
Eesti keel, mu emakeel,
on südames ja hinges ka,
isegi kui kaugeil teedel,
ei emakeelt ma unusta.
- Tarmo Selter -
2024
Sinimustvalge
Sinised silmad on Sinul,
kulmud kui must metsaviirg,
valge on pale, kui vilud
on talvised külmad meil siin.
Sinises sügavust peitub,
jah, tõde ja õigust on seal,
mustades varjudes leidub
ajalooliselt halba ja head,
valges on peitumas rahu,
aususe, lihtsuse võlu,
neid varjundeid ellu meil mahub,
tuues meil naeru ja valu.
- Tarmo Selter -
2024
Minu Eesti
Siin on Su mullased vallid,
järgi jäänd´ metsade viirg,
jah, jääd mulle alati kalliks
sinitaeva laotuses siin,
kus elame, rajame kodu,
austame omade keelt,
kõnnime isade radu,
olles oma emade meelt.
Hoides Sind südame sopis,
mängides hingede keelel,
ridades välja Sind toongi,
oled mul alati meeles.
- Tarmo Selter -
2024
Eesti keele ilu ja valu
Eesti keel meie oma emakeel.
Nii kaunis, nii habras, nii kaduv,
Nii kaunilt edasi kanduv.
Selles keeles on kuulda me paksude metsade kohin, lainete mühin ja Kaljuste helin
Selles talletunud on esiisade jutte
ja kaugete aegade keelt.
See on kui meie salakeel, keegi ei mõista ei aru saa.
Üks väikene rahvas vaid tunneb ja teab ning südames edasi kannab.
Selles keeles on kuulda me valu, orjus ja ikalduse,
aga ka vabadusjanu ja võiduhõigete noot.
See on ühe sitke rahva põhjamaine ja haldjalik keel.
See kestab me ajas ja ruumis ja rahva südameis.
Süda mu rinnus
Süda mu rinnus kui külmunud lill
sõdadest räsitud väsinud maailm,
ühiskonna identsed sammud
on meid hävitanud juba ammu.
Tume ja kartustäratav öö
su siit ringist välja lööb.
Jalgeall olev kivine maapind
näitab, et siiski, sul on veel hing.
Sa end kaitse, tee, mis vaja,
sest meie inimhingedena
alustasime seda sõda inimkonna
ja Maa vahel.
Emakeel on au sees
Emakeel on ilus nagu kevad,
mis õitseb luules ja lauludes.
Emakeel on kui päike, mis särab,
särab keelel, särab südamel.
Emakeel on nagu kuningas, tähtsal kohal,
aupaklikult kummardan tema ees.
Emakeel tuksub kui süda rinnus,
mida välja ei saa rebida seest.
Kanpai, Rõivas!
Eks jälle uudised kihavad
et alkoholi täis keegi
kriitikud kõik susivad
kuidas oravatel jätkub privileegi;
ja selleks pole keegi muu
kui Taavike Rõivas
käbi asemel matsub etanoolist suu
lennuki ja meedia ära hõivas;
kaugel idamaal, kus täpsus
puhtus, kord ja muu kiiks
on võõrastelt ülim ausus
aga vastuoluga sinna saaks;
Rõivasel keelati maanduda
kes oma tiivad külgedel sulges
ühest puu otsast teise hõljuda
põdra metsas vägijooki võtta julges;
ja Tsahkna laiutab käsi
mis ikka Yookole vastab
vabandusi anda ei väsi
et Taavi oravarõivast maha võtab .....
Emakeelepäeval
Ikka ilusaid päevi kevad kingib
meelele ja keelele.
Emakeelepäev toob sära silma,
kaunid sõnad huulile.
Oma emakeelega ma õnnistatud,
hoian hellalt ja armastan.
Emakeel on kallis mulle,
pole temast kallimat.
Päikesetõusust loojanguni
kevad emakeelepäeva kaunistab.
Päike oma sära peale kallab,
kallab nii, et küllalt saab.
Ses päevas kõik peab kaunis olema!
Minu emakeel
Läbi aegade kulgevad keelte rajad.
Linnutiivul on meieni jõudnud nad.
Nii paljule vastu pidanud nad ajas.
Osa hääbunud, teised siiani kõlavad.
Südamest tänulikud me olla saame,
Et siiani kestab me emakeel.
Keel eales ei sea raame,
Vaid innustab meid ikka veel.
Emakeel
Kõige armsam kõla on ema unelaulul.
Ja siiraim on väikese lapse jutt.
Eesti keele kestvus on me endi õlul,
see pole pelgalt muinasjutt.
Oma emakeeles vaid unistan ja loodan,
süda laulab eestikeelset laulu.
Omaenese mõtteid väljendan
esiisade keele kaudu.
Ja elutarkused kõik talletan
läbi ilusa emakeele.
Kui kord siin ilmas ma lõpetan,
emakeeles saatke mind teele.