Hinnatumad Kategooriata luuletused
Kokku 2228 kategooriata luuletust
esimesed idud
kartulil keldris
küüslaugul sahvris
tiksuma hakkas
kevade kell
selles külmas
otsatus talves meel
korraga on lumest
lahti üleni rõõmushell
ikka veel ma imestamast
ei väsi
kuidas nemad küll teavad
keldris pimedas sahvris
jahedas kuidas minna
kevade poole endiselt end
usaldavad tema hoolde
sula
palju sulasid enne
peab ära olema
kui pung oksal
muutub leheks
kõik jäätunud ojad
pääsevad vulama järve
põld ärkab päikesest
toas sumisema hakkab kärbes
lume kõrvale päeva
juurde tuleb teisi värve
koos valgusega aknast
igal hommikul
tuppa tuleb lume
sulamise ootus
alles siis kui lehed puudel
saanud suureks
kaob kurgust
talv otsa olnud
kevadjanu valus
Armastuserongis pole ajal kiire
Unenäo puudutusest
äratasid mind üles.
Oma ajatu hinge väega,
puudutades mind,
armastava käega!
Kas kuuled? Ma armastan sind
Tões ja usu Jõuga
Jumalikkuse sillal.
Kõik see juhtub täna, mitte, millal?
Tõin su siia vaatama öötähtede sära,
Et olla sinuga eemal
Seal kus pole kära.
Ma puudutasin sind
Et ära segada meeled
Ja üheskoos põimida keeled
Et üheskoos teha asju
Siin ja sealpoole piire
Ajal ei ole meie jaoks enam kiire.
Sest igavese armastuse rongis peatub
Alati ruttav aeg, mis üritab sind
Emotsioonide tulva matta,
Halli ürpi katta
ja armastuse e .....
ärgata sellises öös
ärgata öös
kus kodukakk Pikksaares
huikab mäest alla oja
järve veel vulab
metsa all sinilillel jahedusest
õied on sulgunud
enne kus hanged nüüd
rohetama hakkab rohi
öö otsa kasel mahl tilgub
pange küla keskel pesal
isakurg kolmandat päeva
nokka plagistades
ootab rahutult kaasat
ärgata öös sellises
milline rõõm
suus kevadest
sõõmu järel sõõm
kaldapajusid järve ääres vaadates
äkitselt tunned
aeg muutub siin
üksnes
vaid kevade ootuseks
põõsastele koos
kuivanud pillirooga
tuisus seismiseks
lumega rääkimiseks
ööga hommikuni
vaikimiseks
üks hääl sus kuni lausub
mine ära enne kui algab
päris pime sina oled siin
vaid külaliseks keegi sult ei
küsi isegi su nime
mine ära koju
mu katkistes tanksaabastes
paigatud dressipükstega
poisiiga jälle saab haiget
kui ma kotitäie armsama
kleite ja pluuse moest
läinud jakke käekotte
mantleid sokke pükse rätte
laon kärule konteinerisse
viimiseks
mu eesvanemad kõigis kalmeis
andke mulle andeks
et seda tehes häbist
ei värvunud palged
ei meenunud te lapsepõlve
jalgu külmetavad talved
kas ma ikka tahan
ärkasin täna öösel üles
ja mõtlesin kas ma ikka
tahan saada raamatuks
kus trükitud tähtede seas
tuksleks mu süda
õitseks ära meel
jah ma tean mul
olemise eest
maksta teine on võlg
kui sul Petasmäe
mändides nõlv
lumine külatee
adra poolt küntud põld
lund täis taevas selle üle
saatjaks talv pikk külm