Armastuse luuletused
Kokku 1324 armastuse luuletust - ilusad luuletused armumisest
Minu kallile
Veri, elu, süda, surm.
Huultel sinu suudluste hurm.
Mu armastus on jäägitu,
sa tead ilma sinuta ma ei saa.
Oh kuis küll nii kauniks sind loodi,
sa pole üldse tavainimese moodi.
Nagu ingel mu ellu tõttasid,
Minu elu kuristikust päästmisega ruttasid.
Oled mu muusa,
mu elu,
mu arm.
Kõik see on nii tugev,
ei seda murra ka surm.
С тобой - без меня
Каждый день я с тобой, без тебя!
В жизни ведь так бывает..
Звонкий смех серой каплей дождя
Тень капризов с окна смывает...
Каждый день ты со мной, без меня!
В струйной ленте слова сплетаешь..
Тонкий холод - дотронься меня!
Ты со мной, без меня... летаешь!
Lootus armastusse
Ma loodan palju,
Armastust mida ei tule,
Aga mina ikka loodan!
Ehk ei pea enam lämbuma,
pisaratesse.
Mis tekivad kui mind tabab reaalsus,
et sa ei viitsigi
Mind armastada
Mind tähelepanna
Mulle ilusasti õelda.
Sa saad vihaseks kui räägin tõde
Tekib tüli..
Ja siis ma lepin
Et ma armastan sind
Ja ohverdan end...
Kas mäletad?
Kas mäletad esimest korda, kui mind suudlesid?
Ei, mina ka mitte, küllap see oli ammu vist.
Kuid kas mäletad suudlust viimast?
See on silme ees elu lõpuni vast…
Saatsin su välja, saatsin su väravani.
Oli see plaanitult viimane, seda ei teagi…
Oleksin ma saanud midagi muuta..?
Tundmaks veel üht suudlust uut ah?
Ta küsib neid küsimus iga päev,
hoolimata, et mind piinlemas näeb.
Ma ei oska talle vastata, ei suuda…
Ootan, millal ta unustab ja muudab-
muudab end lõpuks tagasi minuks…
Mõtleb selgelt, et pilt sinust unuks…
Igatsus
Sind igatseda on privileeg.
Nii näib, et oluliselt pikeneb aeg.
Ning see tunne küll kõrvetab,
on tunne – aeg sootuks otsa saab,
kuid ei suudaks iial sellest loobuda…
Lasen sekunditel, minutitel, tundidel koonduda.
Ei väsi ootamast, mil
mu silma vaatab su silm.
Hoiad sama tugevalt oma pilku minul,
kui tugevalt oma käsi ümber minu ihu.
Ümber minu ihu, mis on kõrbenud…
Kõrbenud ihast olla andunud,
ihast Sinu keha järgi, mis mandunud.
Mandunud igatsusest olla mu käte vahel…
See kõik on justkui looduse poolt ettenähtud.
Ma näen ja tajun, kuidas minu läheduses .....
Sinust Mõeldes
Eile veel...
Hingamise peatasin kui Sind kohtasin
Mõistuse kaotasin kui Su silmadesse vaatasin
Oma hinge ja südame andsin kui Sinuga rääkisin
Täna vaid...
Sind igatsen, ootan ning Sinust mõtlen
Iga hetk, minut või tund, iseendaga võitlen
Sinu pilku, huuli ja Su lähedust nii väga ihkan
Homme jälle...
Sind kätel kannan või hoopis kaisust leian
Kuulen Su häält, Sinu siidist nahka puutun
Sina minu ja mina Sinu omaks vaid muutun
Kui armud ...
Ta tuleb siis kui enam sa ei oota,
taas seda rõõmu,valu,õnne loota.
Kannatad , siis tormiks - paisub,
või kergem , lainetus mis vaibub.
Armastus harva koosneb meest,
pigem muredest , pisara veest.
Vaid süda leiab ühe paljudest,
keda hing hoiab , võitle ta eest.
Loota , arm teis korraga loidab,
soovunelmaks , jääda võib see.
End tõesta õige selleks vali tee,
püsiv õnn , teie õuel nii koidab.
Hansi!!!
Ma kõnnin sust mööda
mööda seda teed
kus sireleid oli õitsele kord löömas
On tuhaks põlend need
Neetud olgu need sirelid see tee ja sina
mille tuli mult võttis
Ja neetud olgu see tegu mis tegid sa siga
et elu end paigast sättis
Sa jätsid mind teele üksi
Algul nuusutama sireleid siis tuhka
Nüüd süütul ilmel kõnnid mööda Süttid
mu vihast ja kuhtud siis tuhka
Ruttan edasi ja muigan vaikselt
Homme istutan su pähe sireleid
Läbitud on puhastusetuli Oled paikne
Nüüd taas võin nuusutada sind ja sireleid
Kaljuserval
su sinavate sametsilmade
summutavad suudlused
paitavad mu sõrmi
kui veider paitavad mu sõrmi
mitte silmi ega suud
vaid sõrmi
sest need on viimsed mida näed
kui ma end kaljuservast lahti lasen
ja tuultest hoogu võtan
sest need silmsuudlused on viimsed mida tunnen
kui ma tuultest hoogu võtan
ja end kaljuservast lahti lasen
ja kui su silmade soojus kiirgab
minule minuni minusse
sinuna sinuga sinust
siis tahan su silmi ma näha mitte tunda
näha
mitte tunda
seista
mitte lennata
seista
mitte lennata
jumala eest mitte ainult lennata
üksi
kui juba lennata siis .....
Me mõttesirged ei olnud paralleelsed
me mõttesirged
ei olnud paralleelsed
see pingeid lõi
on mustaks tõmbund peegel
sa maha matnud
kõik mis koos me lõime
kes ütleb - oli vale see
või õige
sa astud kirikusse
ja mina võtan takso
ja sõidan piritale
kaugelt kuuldes lasku
sind kinni müüritakse
mind müüritakse välja
ma tunnen lõppemise lõhna
magusraskelt
Eksikäik
Ma hingan sind sisse kui mett
kui rähm sinu palgeilt on pühit
Me higestat meelte kvintett
ei nootide ridades püsi
Me eksleme metsas täis imesid
pimesi kuigi on hommik
Nopime puuokstelt kirevaid helisid
rõõmudeks auravad lombid
Kui eksikäik käidud ja otsas on jäks
päike silmuses on kui Iokaste
Sa lausud mul vaid ühe sõna aitäh
ja kaod kui lõunaks kaob kaste
Läbitungiv pilk
kui ulatad mul kinda
su silmist kerkib pilt
ja rinnas algab simman
vist ajalukku lift
kui poleks sulle viiband
läind oleks hetk nii kihvt
ja jäänuks puhas pind vaid
sind ära raamin siis
ning pandimajas hindan
ja üllatus kui jalga pind
sa polndki väärt mu hinda
Ma eksisin ja
me taeva tõus on vale
Peab katkema
veel ehatunni eel
Me vastu maad
mis kive täis ja jahe
peab laskuma
me kummaline meel
Nii ära maandab
me ihad vihad pahed
maa magus maik
mis teretab meid taas
Ja ära saadan
su sinna kus on parem
Jääb süda vait
siis täpselt õigel aal
Noodista mulle elu
Ma vajan rütmistatud elu
dünaamilist ja mitmekesist
mitte mingit süldibändi
kolmeduurilugu
kus bassi mängib ambitsioonitu
amatöörist peletis
Ma vajan geniaalselt komponeeritud
helilist meistriteost
pärdilikku minimalismi
täidetud pause
vivaldilikku värviküllust miskit
mis tõotaks tulla ülev juba eos
kuid mis samas jätaks interpreedile
vabaduse tõlgendada
luua oma ellu ise lauseid
Oo Maestro
noodista mulle elu
elu mida kuulates ei väsiks
olgu ta sonaat või fuuga
klaverikontsert või ballaad
jälgi vaid et päike viisi paitaks
samas aga torm ka teda rä .....
Öölased
Ööd pilkaselt pimedad
pilkavad öiselt pimedalt
Pilkavad pimedalt armunuid
eest pilkude öösse pagevaid
Kui öölased päeva aaks
varju nad varjuvad
Ööbiku kombel ööst öösse
nad karjuvad
Ajuraas öhe on kadund
Nad harjuvad
harjuvad harjuvad harjuvad
harjuvad paljuga
lainete mässu ja nälja
ja pimedalt pilkava väljaga
Näe öökulli pilguga sääl
kalju pääl vilguvad
vilguvad
vilguvad
alla
siis
tilguvad
tilk
tilk