Armastuse luuletused
Kokku 1346 armastuse luuletust - ilusad luuletused armumisest
Ma kõnnin sust mööda
mööda seda teed
kus sireleid oli õitsele kord löömas
On tuhaks põlend need
Neetud olgu need sirelid see tee ja sina
mille tuli mult võttis
Ja neetud olgu see tegu mis tegid sa siga
et elu end paigast sättis
Sa jätsid mind teele üksi
Algul nuusutama sireleid siis tuhka
Nüüd süütul ilmel kõnnid mööda Süttid
mu vihast ja kuhtud siis tuhka
Ruttan edasi ja muigan vaikselt
Homme istutan su pähe sireleid
Läbitud on puhastusetuli Oled paikne
Nüüd taas võin nuusutada sind ja sireleid
Kaljuserval
su sinavate sametsilmade
summutavad suudlused
paitavad mu sõrmi
kui veider paitavad mu sõrmi
mitte silmi ega suud
vaid sõrmi
sest need on viimsed mida näed
kui ma end kaljuservast lahti lasen
ja tuultest hoogu võtan
sest need silmsuudlused on viimsed mida tunnen
kui ma tuultest hoogu võtan
ja end kaljuservast lahti lasen
ja kui su silmade soojus kiirgab
minule minuni minusse
sinuna sinuga sinust
siis tahan su silmi ma näha mitte tunda
näha
mitte tunda
seista
mitte lennata
seista
mitte lennata
jumala eest mitte ainult lennata
üksi
kui juba lennata siis .....
Me mõttesirged ei olnud paralleelsed
me mõttesirged
ei olnud paralleelsed
see pingeid lõi
on mustaks tõmbund peegel
sa maha matnud
kõik mis koos me lõime
kes ütleb - oli vale see
või õige
sa astud kirikusse
ja mina võtan takso
ja sõidan piritale
kaugelt kuuldes lasku
sind kinni müüritakse
mind müüritakse välja
ma tunnen lõppemise lõhna
magusraskelt
Eksikäik
Ma hingan sind sisse kui mett
kui rähm sinu palgeilt on pühit
Me higestat meelte kvintett
ei nootide ridades püsi
Me eksleme metsas täis imesid
pimesi kuigi on hommik
Nopime puuokstelt kirevaid helisid
rõõmudeks auravad lombid
Kui eksikäik käidud ja otsas on jäks
päike silmuses on kui Iokaste
Sa lausud mul vaid ühe sõna aitäh
ja kaod kui lõunaks kaob kaste
Läbitungiv pilk
kui ulatad mul kinda
su silmist kerkib pilt
ja rinnas algab simman
vist ajalukku lift
kui poleks sulle viiband
läind oleks hetk nii kihvt
ja jäänuks puhas pind vaid
sind ära raamin siis
ning pandimajas hindan
ja üllatus kui jalga pind
sa polndki väärt mu hinda
Ma eksisin ja
me taeva tõus on vale
Peab katkema
veel ehatunni eel
Me vastu maad
mis kive täis ja jahe
peab laskuma
me kummaline meel
Nii ära maandab
me ihad vihad pahed
maa magus maik
mis teretab meid taas
Ja ära saadan
su sinna kus on parem
Jääb süda vait
siis täpselt õigel aal
Noodista mulle elu
Ma vajan rütmistatud elu
dünaamilist ja mitmekesist
mitte mingit süldibändi
kolmeduurilugu
kus bassi mängib ambitsioonitu
amatöörist peletis
Ma vajan geniaalselt komponeeritud
helilist meistriteost
pärdilikku minimalismi
täidetud pause
vivaldilikku värviküllust miskit
mis tõotaks tulla ülev juba eos
kuid mis samas jätaks interpreedile
vabaduse tõlgendada
luua oma ellu ise lauseid
Oo Maestro
noodista mulle elu
elu mida kuulates ei väsiks
olgu ta sonaat või fuuga
klaverikontsert või ballaad
jälgi vaid et päike viisi paitaks
samas aga torm ka teda rä .....
Öölased
Ööd pilkaselt pimedad
pilkavad öiselt pimedalt
Pilkavad pimedalt armunuid
eest pilkude öösse pagevaid
Kui öölased päeva aaks
varju nad varjuvad
Ööbiku kombel ööst öösse
nad karjuvad
Ajuraas öhe on kadund
Nad harjuvad
harjuvad harjuvad harjuvad
harjuvad paljuga
lainete mässu ja nälja
ja pimedalt pilkava väljaga
Näe öökulli pilguga sääl
kalju pääl vilguvad
vilguvad
vilguvad
alla
siis
tilguvad
tilk
tilk
Enam ei tea mis on õige mis vale
Läbi uduste aknaraamide
läbi härmatund puuvõrade
süttivad esimesed tuled
tuhandete majade akendes
Nukrate kolmkõlade
segaste sõnade saatel
häguseid mälupilte sirvides
tuled veel tuld paluma silmad vees
Ja ma olen jälle astund
samasse vanasse auku
Ja ma olen jälle lasknud
kaevata lahti vanu haudu
Ja ma olen jälle ahtund
lahtund süü süütuse kaudu
Ja ma polnd jälle lahkund
vaid lasknud end panna raudu
Nüüd enam ei tea ma
mis on õige mis on vale
ainus mida tean ma on
et sinul puudus tahe
tahe minna sinna
Kuhu sinna?
Sinna pahede pihilinna
linna kus .....
Kuulen su silmi
ja näen su häält
mis hajutavad pilvi
selle ilma päält
taandudes tagasi mu juurde
su enda juurte juurde
mis põgenevad säält
su mälestuste väelt
tuues mind tagasi su juurde
kirjutamas sind mu luule
sisse hammustamas huulde
näen ma mäelt
vaates sind su kuulde-
meelte tuhmumist
puude tuulde ulgumist
mu suurte kuude kustumist
Midagi ses piigas....
Ses varahommikuses sumes
ma siiski tajun midagi ses piigas
Miski sinu juures on teisiti, kuid mis
Kas lubad, vaatan sinu silmist
Sinna sügavale peidetud on vastus
miks oled nii küündimatult kaugel meist
Kes inimestena ei oma vastutust
Kas tohin heita pilgu sinu hinge
Hinge, mis ometi on nii eksimatult kaunis
Seal kübetki ei ole seda kuratlikku himu
mis iga teise inimese hinge puurib
ja käsib teha kaunis kurje tegusid
Vaadates lasnamäe tulesid
Vaadates lasnamäe tulesid
tuhandeid aknaid
tähises öös langevat tähte
kauguses vilkuvat tulukest
tundub kõik nii
tühine
Pisar mis varasügisesse
tuulde uhtub on vaid
tühine
liivatera lõputul rannal
maailma mil nimeks
Olen vaid
tühine
osa sest mõõtmatust keerisest
vaid
tühine täht hoomamatus galaktikas
Kuid miks oled just sina neist
miljardeist täht mida ihkan
kui kuud kui päikest
kui haruldast puud
talvist äikest
Me pilgud kohtuvad
kuid hinged on puuris
väikeses ruumis
ses väikeses ruumis
taas pilgud kohtuvad
kuid valgusaastate kaugusel
.....
Sõnad su kõrvas
Hoolt ja armastust, lootust ning kallistust,
Väikesed asjad mida ma nõuan.
Kuid kas sa jõuad?
Sosistan sõnu su kõrva,
kavandan enda mõrva.
Ja mis siis saab?
Üks päev, me sureme,
kõik siis ära anname.
Ja kui see päev kätte jõuab,
Sa koos minuga lõpuni sõuad.
Liiga hilja
Mis juhtus? Sa küsid siis minult.
Ma sulle midagi vastata võin.
Tahtsin armastust ainult ma sinult,
aga tahta ju paljugi võib.
Nõnda raske on täna mul olla,
sest lahku on läinud me teed.
Nii raske, et nutt tahab tulla.
Ma mõtlen ju sinule veel.
Kas mina siis olengi süüdi,
et tahtsid sa kedagi teist.
Jah tõesti, ma ladusin müüri.
Aga hoolisid vähem sa meist.
Vigu sai paljugi tehtud,
nii minu, kui sinugi poolt.
Kuid kumbki ei pannud meist plehku.
Ega vajanud, võõrast hoolt.
Kõik mis tundus nii tühine enne,
ei tundu nii tühine nüüd.
Me ju tundsime pal .....
Täna õhtul
Täna õhtul, kui väljas on pime
ja tähedki taeva all.
Ning puudeltki langenud lehed.
Seisan mina sel talvisel tänaval.
Ei loe tarku raamatuid ma,
ega õhtuti kuula bachi.
Vaid sinusse armunud olen
ja sellest tundest ma ei saa lahti.
Su silmad on kui värelev vesi
Ja su süda on armastust täis
Ning sinu ilust ma iial ei väsi.
Sest minu hing sinu hinge kõrval käib.
Ma tahaks hoida käes sinu kätt
ja jalutada sinuga pargis.
Ma tahaks kuulata lindude laulu,
Kui sina vaid minuga räägid.
Ma tahaks istuda sinuga murul
ja oodata päikese tõusu.
M .....
Tunne on hinges
Täna on tunne mul hinges,
et kuskile minema pean.
Kuhu? Ma seda ei küsi.
Ja milleks? ma seda ei tea.
See tunne on tugevam minust.
Ning kõigest, mis seisab mul ees.
See tunne on mõteldes sinust,
Kes ootab seal pimedal teel.
Sind silmates teadsin ma kohe,
et selleks ma olengi siin.
Sinu järgi ma tulnud ju olen
ning kaasa su endaga viin.
Aga oleks ma ainult siis teadnud,
et elu nii muutuda võib.
Sulle silma vaadates tundub,
et ära me ümbert kaob kõik.
Sinu embus mind vaikima sunnib.
Nõnda kuulen su südame häält.
Las kaduda minutid, tunnid.
Tahaks kõik ,et .....
Lootes
Kuskil kaugel keegi ehk ootab sind,
keegi kes armastust ootab.
Lootes, et armastus leiab kord mind,
mõeldes, et ehk keegi kuskil sama loodab.
Loodab, et ehk armastus leiab tee tema juurde,
et kaitseingel satub ta teele.
Lootes, et armastus täidab ta südame, suure,
muudab soojaks ta südame ja rõõmsaks ta meele.
Südamedaam
Kallis Südamedaam, Sa loodad, et saan öösiti magada
Ehkki pole seda võimalik kuidagi teostada
Eriti siis, kui minu mõttemaailma ränduri
Nimi on identne Sinuga, kes rikkus mu anduri
Sest turvamehed olid lummatud Sinu võlust
Ja mitte keegi ei saa Sind kuidagi oma mälust
Kuid mis seal ikka, oma vaimusilmas Sa teadsid seda niigi
Et andsid lisaks kaasa ka oma sära, mis kukerpallitab ringi
Kuigi see pole enam Sulle uudiseks, mu hinges valitseb kaos
Süümepiinad, tunded, emotsioonid, mõtted - kõik on hoos
Kaitseressursid selle peatamiseks on kah tarduma jäänud
Uus elu olek .....