Armastuse luuletused
Kokku 1347 armastuse luuletust - ilusad luuletused armumisest
Aegajalt aeg....
Aeg-ajalt aeg meid kiirustama sunnib
Ja iga minutiga uueks ajaks nii ta sünnib
Saab minutitest tunde täis aja-lugu
Ei miski kordu.. Pole ühte-sugu
Puudub jõud ja oskus seisatada aja-voogu
Me aja-rutus murda võime aja-selgroogu
Näpistada peatumiseks sekundeid ja tunde
Et hingata ja talletada naudingute tunde.
Seista ajatult keset osutite alleed
Jälgides Sind ehk näitad mul teed
Tahan jagada sinu aega ja ajatut
Olla keegi.. Keegi selles ajas vajatud
Embuses.. Sõlmitud andmist täis käed
Pikkadeks sekunditeks surun kinni silmad.. Näen
Tunnen su aega.. .....
Meie jäljed....
Su järgi tahan joosta läbi kastese heina...
Põlvini rohus püüda su jälgi...
Suudlusteks suruda sind vastu seina....
Sõõmudena hingata.. Lõhnad hommiku järgi
Su puudutus kui leebe hommiku-hõngus
Libistades sõrmede vahelt läbi su juust
Olen seotud su külge kui ihade lõngus
Seisame vaikides ei sõnad välju suust
Aplalt kikivarvul märjal rohul seista nii
Tunda tõusva päikese kuumust
Ei tema saabumine minema meid vii
Pole ruttu… tulemisel piisab ühest sammust
Kriitvalgel seinal on nüüd me jäljed..
Nii pinnapeal.. Samas nii sügavad
Kuivand kaste .....
Sina......
Su hommikune suudlus huultel
Niiske.. Ihakastene pärl elu juurtel
Äratajaks sinust kuum elu täis päike
Üks puudutus mis näiliselt väike
Su käed.. tahtest avatud poosil
Kaas avatud meid täis mängutoosil
Ei muutu pilviseks meist sündinud taevas
Seal puudub häbi...kurbus...ei piinle keegi vaevas
Su lõunane puudutus meie tunde tooni
Nii joonistad näpuga mu kehale jooni
Olen sinune... Seest tunnete värve täis ballett...
Tunnen sind endas... Sa pole pelgalt siluett
Su päevane sõna annab juurde tahet
Kingitu liidab..teeb väiksemaks vahet
Aiman sind .....
Vajadus
Tol õhtul arvasin, et läksid jälle,
ootamatult nagu alati.
Olen harjunud, et vaid tuul tunneb su käike,
oled hoolimatu, ma ütleksin.
Kuid sa tulid ja jäid,
sest valisid minu.
Nüüd tunnen igal õhtul
neid kuradi hingepiinu,
et lasin sul jääda, et üldse tahtsin,
sest kõige enam vajan ma seda,
mida andsid, kui ootamatult läksid.
Oma tunnete keerises
Oma tunnete keerises ma kuulen,
kuidas üks hääl
hüüab mu poole.
Kas püüab ta mind hoiatada
või lihtsalt kaitsta
seda ma ei tea.
Ma tunnen sind oma lähedal,
kuid vaid ühe hetkega
jääd sa nii kaugeks.
Soovin, et tõuseks tuhast
see, mis meile sai osaks.
Sinu nägu ja silmi
ma enda ees näen
kui silmad sulgen.
Sa ei teadnud
Sa ei teadnud enne mis sul oli,
sa ei tundnud seda varem
arvasid, et olukord oleks võinud olla parem.
Seisad nüüd nõrgana iseenda ees,
vaikselt, haavatuna longates.
Alles nüüd sa tunned, et iga su sõna
Iga su lausutud sõna, peab end sööma.
Sa ei teadnud, et nii nagu oli varem
oligi sulle kõige parem.
Nüüd sa seisad alasti enda ees
ja ainult valu su südames,
kõike tehtut kahetsedes.
Külm, raisk, oli..
külm, raisk, oli -
tõi mulle selguse
et elult võtta omavoli
võib tuua julguse
et ongi õigus eksida
ja minna edasi
kui mune katki koksida
siis ikka sedasi
et koortepuru lendab ikka
taas tuleb munapüha
ja kaotust nõnda pikka
ei endas kanda üha
sest ära katken'd munakoor
on koksimise algus
ning punasilmne nutukoor'
ep ole uuta valgust
Lõpp on lõpp?
Sa said ju kätte minu elu
ja süüdlaseks pead mind
Sul andsin, mis mul oli..
ma pole wunderkind
kuid hoian rõõmu, mida mulle
Sa oled sisestand'
haud lõplik on, kuid liiga
Sa oled kannatand
Küllap tapsin Sinu lootuse
see patt jääb hingele
Sa surmad minu ootuse
teed lõpu pingele
ma tõesti usk'sin-lootsin
et võimalik on õnn
tegin, mida suutsin
ei jätnud mind mu jonn
see saatuseks sai meile
mu rumal õnneusk
mu totter enes'kindlus
et matma ei pea end
on elutarkus kaval
ja teisi anastav
sel elu näitelaval
ma pole õnnestund
ma olen rõõmu loonud
.....
Teadmatus
TAAS ISTUN PIMEDUSES, MÕTLEN AINULT SULLE
SUUR LOOTUS ÜMBRITSEMAS MIND
ON HINGEPÕHJAS SOOV, ET KORD SA KUULUD MULLE
JA AVALIKULT ARMASTAKSIN SIND
KUID SINA OMA MÕTTELENDU HOIAD KIIVALT VAOS
JA SÕNADESSE SA NEID KA EI SEA
NII OOTAN SIND JA TEADMATA, MIS KAOS
MIND LÕPUKS TABAB - ON SEE HALB VÕI HEA
Armastusest saamata aru..
Armastusest saamata aru
Võib jäneseks muutuda karu..
Saamatuks tölliks võib muutuda mees,
taipamata, mis toimub ta sees
& kuigi ta tahab vaid keppi & keeksi –
miski muu nimel ta miskit ei teekski..
..on lill tema pihus ja liblikad kõhus..
..kuid kahtlus on hinges – on’s see piisavalt tõhus????
Sinuga koos
Sinuga pole ma laev, mis heitleb hukkuvais lainetes,
sinuga koos olen hommik kel särav koidukiir
sinuga olen ma öö, kel pole piirt
sinuga koos tähti täis on öö.
Sinuga koos tahab näha mu silm,
milline on päris maailm.
Süda mul sulas ja tuksus mu rind,
kui ingli häält taevast ma kuulasin sind.
Sinuga koos olen tervik osa,
mis oli jäänud kaugustesse uitama.
Sinuga koos olen ma rändur,
lõpuks mu südames on tormidest vaikus.
juliale
julia
kui sa olid siin
me hiilisime pimedas kuuri
ma suudlesin su õhkavaid huuli
sa ütlesid "ma armastan sind"
aga nüüd lendad sa vabalt kui lind
julia
kuhu sa läksid
palun tule siia tagasi
ma luban et ei vaata tagasi
julia, kallis, ma ootan su ära
sest sinuta kadunud on ka see sära
julia
kullakallis julia
annad mulle andeks eks
et murdsin ma kõik kildudeks
sinuta on rohkem kui kurb
tunnen end kui elu orb
Mere hing
Kaugel taamal kuulen ma,
kohinat mis kutsub mind.
Ma astun sammu,
astun kaks.
Veri muutub paksemaks.
Jääkülm piir,
see puudutab mind.
Lõpuks tunnen ma sind,
nüüd kui oled mu ümber
satun ma vôrku,
mida vaikselt punusid.
Ma vajun ,
vajun põhja.
Kaks jalga saavad üheks,
süda aga murdub kaheks.
Mind võtnud oled sa,
Sa võtsid mu meri.
Ei kuule enam kohinat.
Ei tunne enam sooja.
Nüüd tunnen vaid sind,
Mul kadunud ehk hing.
Kohtume taas
Sa tuled taas ja ma arvan,
et lõpuks armastada võin sind.
Siis jälle kahetsen ja kardan,
et endal lubasin tunda nii.
Ärkan unest segaduses ma,
kas sa mõtled minust, vajad
mind või vajan ainult mina
sinu soojust kui õues sajab.
Lahti lasta ei saa sellest ööst
kui polnud olemas veel meid,
minu südames valusalt lööb
igatsus, ehk seob see meid.
Ühel päeval kui taaskohtume
põletame saatmata jäänd kirjad.
Tuba tahmast, tossust tume,
on lugeda neid liiga hilja.
Just nagu linnud puurist vabaks,
nüüd teame, mis on oluline.
Et juhuslikud nooled meid e .....
Sa minu hinges joonistasid tähti
Su käsi puudutas mu põske ainsat korda
Nii hell ja pilk oli nii hullult soe,
Ma ütlen "Jah" sul kasvõi miljon korda
Ei mingit kahtlust minus sellest pole.
Ma tulen järgi kasvõi maade lõppu
Mul kõik käib ringi sinu pärast peas,
Ma olen jõudnud oma mina tippu,
Ma tean, kes olen teiste seas!
Sa avad minu silmad, läbi nende - hinge
Sa avad minu sisu enda jaoks
Sa joonistad ju tähti - see on vinge
Ma sureksin vist, kui see kõik kord kaoks.
Ükskord olin
Ükskord olid mul hirvesilmad
ja maailm täis muusikat.
Olid seenevihmased ilmad
ja magusad maasikad.
Oli mees, kes mind vahtis
ja laulis mul armuvandeid.
Ta mind meeletult tahtis,
kuid mul polnud tundeid.
Olid unetud ööd täis küsimusi
ja pikad päevad vastusteta.
Sõda täis iseendaga võitlusi.
Kas kirjutada või nõnda jätta?
Olid vaimud, kes lahti lasta ei lubanud
ja mõistus, mis ikkagi püüdis,
oli süda, mis ihkas armastust
ja ego mehe järele hüüdis.
Nüüd olen ma uus, kuigi punane,
sellest nii pea ma ei loobu.
Võib-olla veel kunagi kohtume, .....
Kartmata end kaotada
Mul on meeles, vaadates sulle silma
tundsin, et võin taas hingata
kartmata end kaotada.
On möödunud nädalaid, päevi, kuid-
sind ei ole siin,
sinust eemale on pöördumatu hing.
Ei olnud muu mulle tähtsaim
kui see et vaid saaksin
olla sulle ligidal, näidata,
et võid taas hingata, kartmata end kaotada.