Armastuse luuletused
Kokku 1347 armastuse luuletust - ilusad luuletused armumisest
Kalake
Olen olnud siin,
kuid mitte nii.
Olnud sinuga,
kuid mitte alati.
Lipsab võrgusilmast
läbi kalake -
kukub kogemata
nina ette palake.
Oh neid sillerdusi,
värve säravaid
peegeldumas mööda
vete tänavaid!
Olen olnud siin,
kuid üldse mitte nii...
Veteks pisaraid
ma nutsin
kunagi....
/Mari*Uri/
Ajast... ja Sinust...
NEED ON SEGASED SUVISED PÄEVAD
SAMMU PIDADA ELUGA RASKE
MÕTTED MÖÖDUNUST TULEVAD, LÄ`EVAD
OH PAGAN! MUL ELADA LASKE!
VÕLUFLÖÖTI MA VAJAKSIN PRAEGU
ET SIND OMA ELLU TUUA
PISUT OLNUDKI ON JU NEID AEGU
MIL SAIME SEST KARIKAST JUUA
AEG LÄHEB, TA PAIGAL EI PÜSI
EHK AASTATE PÄRAST SA TAJUD
ET ROHKEMAT MINULT EI KÜSIN`D...
HÜVASTIJÄTT?
ÄRA LASE MUL MINNA!
ARMASTUS ÜHA MUS PÕLEB
EHK PÄÄSEN SU SÜDAMELINNA
KUID PRAEGU MU ÜMBRUS ON KÕLE
ÄRA LASE MUL MINNA!
SU TUNNETEST POLE VEEL VILLAND
POLE TAGASIPÖÖRDUMIST SINNA
KUI KATKI ON ÜHISED SILLAD
ÄRA LASE MUL MINNA!
HOIA KAELAST MUL KAHE KÄEGA, KUULED!
JA SUUDLUS PITSERIKS VAJUTA SUULE
ÄRA LASE MUL MINNA...
ÄRA LASE MUL MINNA!
MU MÕTTED ON MINEKUVALMIS
KUID KUI LASED MUL MINNA
SIIS POLE EI MIND EGA SIND, MU KALLIS
ÄRA LASE MUL MINNA...
müürilill
kas ma olen müürilill
valedele toeks
kes su lossiaias
sajatuhandeni loeks
ootaks kuni
postitantsu-preilid
ära kaed
püherdad kõik põrandad
lupjad lõbulaed
tahad – avan sulle
õie elu saladusi
kaetud köiearmid
kiviseina palavusi
pindudega paistetanud
kohmetanud käsi
oma ilu eest
mis iial
võitlemast ei väsi
viitan sulle kohta
kus ma eile murdusin
kõveraks ja kägarasse
pooleks kurdusin
kuid ei näita
napi silmapiiri
ainsat ust
mille kaudu
ühel päeval
kohtan võimalust
Sanya
VÕIB-OLLA...
NII ARMSAD SU KIRJAD
NEED IGATSUST TÄIS
TÕESTI POLE VEEL HILJA -
PEAST MÕTE MUL KÄIB
MA EI TUNNE VEEL SIND
KUID TIHTI MÕTTES SA MUL
OMA SÜDAMES MIND
HOIAD ÕHTUL JA HOMMIKUL
VÕIB-OLLA TÕESTI SEE NII
ON TÄHERAAMATULOOS
ET SAATUS KOKKU MEID VIIB
JA HOIAB ALATI KOOS
SUVE SUMEDUSES SIND ENDASSE SULEN
JA SÜGISEL KUULAME VIHMATRALLI
TALVEL LUMEVAIKUSES TULEN
JA TÕDEN - SA MU SÜDAMEKALLIM
Pimesikk
Otsi, otsi,
leia mind.
Usu, juba
ootan sind.
Vaata ringi,
nurga taha,
kiika alla,
päris maha -
ehk olen sinna
pillatud.
On suhted tihti
sillatud:
võid püüda,
hüüda, proovida
ja lõpuks
ainult soovida...
Otsi, otsi,
leia mind.
Usu, keegi
ootab sind.
Sa oled seal,
siin
olen mina.
Me hetki loeb
suur taevasina.
/Mari*Uri/
Mälestus
Kui kunagi nägin ma unes sind,
siis kangastub kohe mu meeles
su südame tukse ja armas hing,
kes minule tuntud on viimasest elust.
Su hingust ma mäletan, säravaid silmi,
su hellust ja õrnusi… kohtingu tunde...
sult kingitud kauneid ja ilusaid lilli…
ja minul su vastu nii sügavaid tundeid…
Ses maailmas jälle ma kohtasin armu,
kuid hetkiti raske on saatuse pööre:
sa tundsid, et teadnud mind kunagi ammu,
ja siiski läks mööda kui õhtune loode.
Ma ikkagi tean, sa ei kadunud uttu,
ei katkesta sidemeid hingede vahel…
Sa meenutad mind, ja kui hõreneb udu,
s .....
Puu ja Hing
Üks Puu kasvas keset aasa.
Olid haprad ta tüvi ja juur.
Tuul oksi tal sasis ja lehti viis kaasa,
nii kaitsetu oli see Puu..
Kord kaunil suvisel ajal,
kui aas oli rohelust täis,
üks Hingeke tundmatul rajal
end otsides ringi seal käis.
Kaks hinge sel üksikul aasal
teineteisest lohutust leidsid,
Puu õitses ja Hing elas kaasa,
sügistuule eest endid nii peitsid.
Sest ajast on möödunud suved,
kuid Hing ei tea teisi radu..
Ta Puu juurde alati tuleb
ja rändab nii aastasadu.
purutee
ei tulnud seda
mis kaua mõtlesin
see tuli hoopis
hetkega mis jäi
kes minu pihta
helilaineid loopis
maada-mööda enam
pinda
ei käi
orgastilises
selverite sajus
kohtab aiva
sügavkülmi mannekeene
mitte miski suhu
võetav ei näi
ma ei seedi
vorstikange
ei pelmeene
korra ennustati
kohvipaksu pealt
- kuid enne julmalt
kannupressi suru! -
tulevik see tuleb
rida-realt
aga sorry
kust sai siia
see teepuru
ei tulnud seda
mis kaua mõtlesin
see tuli hoopis hetkega
mis jäi
aga tollest
mis on mulle kõige-
kõige
ma ütelda ei tihka
ega täi
Sanya
mägilane
prindin
oma sõrmed
sinu rinnale
nädal veel ja
needus
ujub pinnale
nädal veel
ja sul ei ole pääsu
ka kangeim rahn
ei sulge
väljapääsu
algab sinu
rängim ülestõus
mul ei ole
kahtlust
sinu jõus
kuid mul ei ole
kaasa-tunnet
sulle
oled võlgu
selle vaatepildi
mulle
kordan - kordan
ühte võlusõna
ma ei kuula
ammu enam
sõna
ma ei karda
ammu enam
hirme
ära närituna
läbi valukirme
pausi peale
jäätub
sinu pilk
sulab süda
nagu elav
tinatilk
nõnda sureb
sõdalane noor
ja nõnda
tantsijannast
laulab haldjakoor
Sanya
paaritus
köida mind
muidu lagunen koost
kuni uue joogi
janusele tood
sumisevast soost
kata mind
kuni vähemalt pooled
pilkude nooled
on endale leidnud
uue ohvri
keela mind
muidu tantsides lendan
ja kaotan päriselt enda
sinna kuhu
kuuluvad paaritud
saada mind
kuid ära puutu
kuni näen oma
päästvalt pimedat
aknaruutu
tänan sind
Sanya
Tark mees
Vabanda - ei armastanud sind.
Sa olid liiga palju
minu moodi.
Ei armastanud ennastki ma veel...
Ja patupaigana näis iga segi voodi.
Ma kohtasin üht väga tarka meest,
kes ütles: valvsalt hoidke
oma kodu-ust -
sest kui sa selle ükskord lahti paotad,
ei pruugi leida sarnast armastust!
Ta ütles veel, et hoidke oma tütreid,
et nad ei läheks armu
mujalt otsima -
sest muidu nad ei naase iial koju
ja jäävad tiivutuna torme trotsima!
Sa vabanda - ei armastanud sind.
Mind põhjusega
lahkulööjaks loodi.
Üks erinevus siiski painab mind:
kas ikka poegadega on kõik sam .....
Kes julgeb teotada armastust
Kes julgeb teotada armastust
armastust, mis süütu, naiivne, siiras vaid
Sa teotad ja pilkad kellegi armastust
kuid sa ei tea tema südame tagamaid.
Sa ei tea, mis uksed on avanenud
või mis väravad sulgunud selle armastuse ees
Sa ei tea, mille arvelt on teed tehtud
mida ohverdatud selle armastuse eest.
Sa ütled - ma naeran
puhast armastust leida võib vaid filmis
Kuid möödunud kannatust ja vaeva
ma näen, võib leida ka sinu silmist.