Vaadatumad Armastuse luuletused
Kokku 1346 armastuse luuletust - ilusad luuletused armumisest
Nii
Öö sametkangas õlgadel mul lasub
Kuu kulda pillas juustele
Täna olen kurbuse kuninganna
Valusate mõtete vardjatar
Kuu näib olevat nukker koos minuga
Ta pale kalbena valgustab kuuskede latvu
Vaid tema näib teadvat mu tumedaid mõtteid
Valu valgub minusse ja
Liighatab hämaruse saabudes
Ta, ööloom, on päeval peidus
Argiste mõtete varjus
Pimeduse käed pigistavad südant
Sõnad on ammu surnud
Hiline tund on hinges
Mälestused ei lase minna
Lootusetus kisub seestpoolt krampi
Imeb viimsegi soojuse
Meie jaoks ei jätku enam dimensioone
Lämbun hääletult
Tagasi vaa .....
Mälestused
Kui saatusetiivad sind kellegist lahku viivad,
siis tekib tunne, nagu kaotaksid oma lennutiivad.
Ei jaksa sa tõusta, ei jaksa sa olla
mälestus teeb haiget-
juskui trambitaks kõik jalge alla.
Aja möödudes tead, et oli koos olla hea,
tead, et kui kõik nii läks,siis nii ka minema peab.
Kuid mälestus tuhmub ja haiget teeb see,
sest sündmuste rohke on armunute-
teie koos käidud tee.
Sa vaatad veel tagasi ja imestama pead,
Et tegelikult isegi on see väga hea.
Hea on see, et kõik läks nii nagu läks,
kuigi aegajalt tunned end kui eksinud-
oma õige tee kaotanud laps.
.....
Meenutades vana-vanemaid
Minu vanaisa ja vanaema
ammu siin koolis käisivad.
Küla simmaneid ning suve
koos nautisid nemad.
Ehast koiduni jalga keerutati,
pika päeva siis tööd rabati.
Kuupaistel Jõksi järve ääres
lõkketule paistel puhati.
Oma eluteed koos alustasid
kirikus seda ka kinnitasid.
Ei sõda neid lahutada suutnud
ega eluraskus armastust muutnud.
Oma lastele jagasid kõike nad:
elu, armastust, ja oskust elada,
õnne ja raskusi jagada
ning piibli tarkust järgida.
Kõrges eas nad meie seast lahkusid,
elutolmu jalgelt pühkisid.
Nüüd kabelis koos nad puhkavad,
vaid hauakivi nei .....
Kõik mis soovisin
Kõik, mis soovisin leidsin sinus,
olles nüüd nagu väike tüdruk pulmade himus.
Mu armastus suurem on sõnadest,
aeg üle korvata su minu kirgastest suudlustest.
Kõike head on raske siia kirja panna,
ennast sulle tervenist annan.
Oled täitnud kõik mu soovid,
minu elus tänu sinule, ilusad toonid!
Oled teinud minust parema inimese,
saan olla sinuga lihtsalt mina ise.
Armastan sind armastada
ja mitte keegi ei saa sind minu südamest varastada!
Magus paar
Olin nii rõõmus,
kui kuulda sain sinust.
Suul oli mul soomus,
kui kuulsin, et mõtled minust.
Tahan sulle helistada,
kuid siis olen jälle pilves.
Sulle, sinna kaugele vilistada,
kui pisar pesitseb mu silmis.
Tule vii mind siit ära!!!
Ehk lõpetavad teised siis selle kära.
Mis on sel halba, kui oleme koos?
Õnnelikud ja magusad nagu vanaema moos.
põletav armastus.
Põgenen igal ööd oma
unistuste eest,mil
valitseb pimedus ning kõrvu
kostub sinu õrn sosin.
Ãœritades joosta sinu pilgu
eest,mõistan,et
see jälitab mind igavesti.
Süda mul karge saanud
osakeseks ka sinus ning muuta seda
raske.
See tunne,mis hajutab kogu
ülejäänud maailma,on justkui vanne,
mida murda näib võimatu.
Vihkan hetki,mil sind näen ja mil mitte.
Seistes mu lähedal,tunnen kuidas sinu
silmad süsimustad mind lämmatavad
ning su naeratus lai hinge välja kisub.
Oled keegi,kellega vallutaksin
suurimad lained ning atmosfääri õhuga täidaksin.
Jalutad .....
Lõputu tee
Näen Su silmadest, mida Sulle tähendan.
Igatsedes Sind, tahaks olla Su lähedal.
Mu südames sügaval Sa alati oled,
ka siis kui mind Sinu kõrval ei ole.
Ma tean, et meie armastus ei kustu iial,
kõik mu rajad Sinuni viivad.
Luba, et Sa eales haiget ei tee mulle,
siis igavest armastust tõotan ma Sulle.
forbidden story
These words, which he then said
then the next moment all that was swept away.
these moments, which he stored all of me
when the words on my lips were the way to go.
These wishes, which he held
if all that was lost and now I am standing in the rain.
these cries in him, which said only one,
when I did not listen to the raindrops and stupidly gave up.
Those of his beloved, innocent eyes that won me over,
If I no longer lived in darkness and the light was seen.
These three words that came to his lips,
When I just looked and my hand spurged.
.....
Jalutan sul vastu
Jalutan sul vastu nagu makstud karmavõlg,
kunagisest hullust lennust alles tiivutu...
Kunagisest toetamisest valutundlik õlg,
puutepuhtail huultel ikka muie siivutu.
Jalutad mul vastu nagu valge maleruut -
võitmatu, kuid üksindusest tasakaalutu,
iseendast joobes - nagu viimsepäeva juut
tagaaetu, tõrjutu ja põlvil palutu.
Kohakuti jõudes ristub meie pilgumõõk,
süda kurku kerkib või siis kõhuõõnde vajub...
Ainsast hetkest piisab jälle, et saaks täis üks mõõt -
kuniks keha rahuneb, taas olevikku tajub.
Kaela kangeks sundides ei vaata seljataha...
Sina küüs .....
Nii palju unistusi minu kätte hoiule sa andnud,
Et pärast tagasi need võtta kõik
Sest kohta mul neis unistustes polnud,
Ma ainult nende hoidja olla võin
Kui minu unistustest välja võtta
Sinu silmad, lõhn ja soojus,
Siis hetkel mõttetuna tundub elus kõik.
Kui kogu meie maailm liigub vastuvoolu,
Ma sinu oma hetkeks unistustes olla võin
Nii palju päevi, kuid ja aastaid
Sind oma unistustes kandnud olen.
Kui oma hinge sügavusse vaatan,
Siis häbeneda midagi seal pole
Mis on küll see, mis sinu poole tõmbab ja
Nõnda kaitsetuks see iga kord mind teeb
Kas seda kà .....
Mis on õnn?
Inimene on õnnelik alles siis
kui on leidnud rahu kodus
sellegi poolest on vahepeal tunne, teeks kõik
et pääseda sealt, juba umbselt palavast toast
hingata tõelist elu, maitsta kõike, mis on keelatud
ja ometigi..peab leidma ka kellegi
kellega jagada seda kõike, ka kodurahu
kellega saata korda lollusi,
sest nagu teada, elu on kitsi-
ei anna noorust ega tarkust korraga.
Pigem see kasuks on, mis elu see oleks?
Kes meist ei tahaks maitsta, proovida miskit, mis on vale?
Nii ka kõik lollid, geeniused
tunda tahavad armastuse ohet..
mõistuse viimast ohet
Et siis koos edasi minn .....
Jaanipäeva paiku
Just jaanipäeva paiku
Saab isu linnast täis
Maal imetlen päikeselaiku
Ning kuis kõrred tõstavad päid
Kauge metsasihi poolt tuleb
Mu poole üks võõras mees
Tema maha teeb sooja tule
Ja keedab raudrohuteed
Ja äkki ma tean tema nime
Ja mäletan tema käsi
Ja juba on õhtuselt pime
Ka ränduri ilme on väsind
Sõnajalgade rohelist rahu
Veel vajub üle mu keha
Meie silmisse enam ei mahu
Kuidas jõe kohal punetab eha
Oma unes näen maasikavälu
Peas mul rukkililledest pärg
Aga hommikuks kaob see mu mälust
Ja rohi on kastemärg
Maren Toom 1983
Päevadel
Hommikutel, kui ma varavalges
üles tulen,
neile mõtlen, kes ei ole
üldse saanud und –
neile, kellel südametel
suuremgi kui mure
või kelle jaoks on
armudes
ööl pikkust ainult tund.
Päevadel, mil alles pärastlõunal
üles tulen,
neile mõtlen, kes on juba
täitsa uinunud –
või sulle, kes sa oled
ammu üleval ja
tuled, et tuua
pesud tuppa, mis
on väljas kuivanud.
Ning õhtutel, kui viimaks oma
ärkvel silmad sulen,
pilvedele mõtlen, mis on
ümbritsemas Maad –
ja sellele, et kui meid poleks
valvamas need uned,
sina
selle ülesande
enda kanda saaks… .....
ööst öhe
Tähistaeva valgus kahest kehast ühe voolib
Igihaljas tunne tantsib ümber naba tiire
Argipäeva meenutavad uinund riided toolil
See on meie aeg ja hetked. Austagem neid viive.
Õhtu laulab rahu, poosid ühinevad palveks
Vaikus keset linna. Ainult süda rütmi tuksub
Paljas ihu hinge manu pelgamata talve
Olin sinu, olen sinu.Tule, ma ju kutsun.
Päiksetõus ja tunded teineteise kaisus õrnalt
Uue päeva vastu võtab armastuse soojus
Lähed igapäeva, tööle, lahkumata kõrvalt
Meie tähed meie taevas. Loodan, nad ei looju.
Heliriin Puistamaa
Lõpp
Meie suhe oli määratud hukule
nagu pole elu loodud nukule.
Oli ilus see aeg, mis meile antud
ja me saime ka selle vaevuse kantud.
Sinu armastusest ei piisanud.
See oli põhjalikult mind piinanud.
Rikkusid sa mu tuleviku teisega
ja seega saabus lõpp "meiega".
Neist koosveedetud hetkedest jäävad mäletsused
on unustatud kõik mittevajalikud jälestused.
Tundsin sinu vastu sõprust vaid,
kuid sina tead, et minu armastust tunda said.
Ei soovi, et teaksid - ei tundnud ma midagi.
Soovin sinu jaoks teha vähekest sedagi.
Ei hooli, kui arvad minust paha .....