Kategooriata luuletused
Kokku 2219 kategooriata luuletust
uus ajastu
ja kord hääbub maailmas naer
pole enam kellas teratki liiva
saab ümber igaveseks inimkonna aeg
kasvab meile kõigile inglitiivad.
millel nimeks oli meie kodu
saab nüüd vaid ajaloo tolmuks
hetkega inimeste olemasolu
mälestusi mida loonud aastasadu.
meist sai maailma algus
meist sai lõpp ja kadu
kutsub eredalt valgus
koostama uusi radu
tähtedena alla hingede sadu
oleme uude ajastusse kandnud
edasi oma meenutuste ladu.
teine reaalsus
teine maailm
taasünni hingus
avaneb silm
universumi eluloo film.
massi revolutsioon
aeg on saada vabaks
kaotada ära piirid
murda eest tabad
lõhkuda uste riivid.
liiga kaua on kehtinud sildistamine
püramiidi lahtritesse laotatud
inimeste nägude järgi üldistamine
elude ning nende mõtted kaotatud.
kõik peavad olema üheks löödud
ei tohi lahkuda siit süsteemist
propaganda kört peab saama söödud
valedest täis sotsiaalmeedia skeemist.
haara kodust kaasa tangid
purustame tõkestavad võred
ärme ole enam orjuse vangid
ennem oli pimestavalt kõle
südant juhib tõrvik põlev.
tule sinagi.. siis tulen minagi
tuleb temagi.. tulevad nemadki
.....
annaks südamele hääle
oleks minu võimuses
kasvatada südamele huuled
kinkida kõnelemiseks hääl
et avaneda võiks müsteeriumit
täis inimeses sügavaim peidupaik.
armastuse alguses
keskel ja lõpus
üksteise tundeid
turteltuvid kuuleks -
kutset oma õige partneri juurde.
poleks enam mitmeid palesid
ilusaid ihalduseks loodud valesid
kõrvale eksima viivaid topeltradu
paljastuks ideaalne armastuse mudel
et seda ei peaks enam täitma pudel
sigarett või hüpiknukuna marjonett.
oleks minu võimuses
kasvaks südamele hääl
kõnelemiseks huuled
mis purustaks mäed
sulataks ümber .....
see poiss
see poiss jäi alati teiste varju
tavaline riietus, tagasihoidlik olek
mõnitusi palju nendega harjund
mõttega mis saaks kui mind pole
saadab kõikjal hääl karjuv.
ometi ei mõista neid nukraid silme
ei ema... ei mõistnud kadund isa
näole manatud naerusuine ilme
elada näitamata pisaraid on visa.
ühes kehas peab elama kaks hinge
omaette on üks ja seltskonnas teine
ühel südamel on kahekordne pinge
puudub valu leevendamiseks asendusaine.
see poiss jäi alati teiste varju
tavaline olek, mõtlemiselt suur olek
saavutanud ta tasapisi kuid palju
tühjad klassiping .....
öö tuleb ruttu
öö tuleb ruttu nüüd
öö tuleb siin tasa
teravalt lõikab küüs
suvise ilu maatasa.
soojast saab jahedus
tekki kohendades magad
värvidega on vaheldus
kollaseid lehti pagas
on täis saabunud sügisel.
pintsliga hooletud viiped
mustaks saab taevas ja tähed
päevavalgus kaduma on kiire
kuu elektripirnist väheks
jääb unisuse peletamiseks.
öö tuleb ruttu nüüd
öö tuleb siin tasa
sügisel laskub süüd
tema taris pori kaasa.
vend
Kuhu kadus küll Sinu eilne
isiksus ja iseloom kallis vend
see kelle silmadesse ma heidan
pilgu näen vaid tühjust -
kesta kes ükskõikselt eksisteerimas.
Elutahe on Sinus murdnud
deemonid kes toitumas
hirmudest mida ise oma
sõprusuhtega meelemürkidest
toodad järjepidevalt.
Oled toonud oma perele
oma tervist hävitava
sõltuvusega piisavalt
kannatusi ometi ei mõista
Sa probleemi tõsidust ise.
Kuhu kadus küll Sinu eilne
isiksus ja iseloom kallis vend
see kelle silmadesse vaatan
näen vaid hingeriismed mis
otsivad kas või hetkelist
emotsiooni et tu .....
kolmandas isikus
sealt tuleb Ta hõljudes Su
muredest muretult läbi
nagu oleksid vaid tühine
eilse elatud vari
nagu oleksid kritseldatud
ellu äratamata kontuurid.
sealt tuleb Ta möödudes Sinust
pigistades vaikides silmad kinni
sest kes tahaks näha peegelpilti
enda elust - kaadreid asjadest
millest rääkida ja mõelda
suudad vaid sa kolmandas isikus.
saatuse tuulelohe
lendleb kõrgustes saatuse tuulelohe
kord ülesse kord alla elu teda veab
juhitavuse raskusest kostub huulilt ohe
automaatpiloodist loobuma kahjuks peab.
väsinud käed hoidmast paigal
jalad surutud niigi maa ligi
mulda tambid rohelise vaiba
krundi hinnaks - rakud ja higi.
vaatad teiste olude kulgemist
tööriistad käes omal aialapil
vajuvad unne.. peale silmade sulgemist
kartmata saaduste peal trampimist -
sigade söödaks salaja tampimist.
lendleb kõrgustes saatuse tuulelohe
kord otse siis jälle ekslevalt kõrval
kostub elaja - surija huulilt ohe
on algus ilus .....
taevastel teedel
ekslend taevastel teedel
ennast ära ehasse kaotanud
leiad mind täiskuu reedel
tähtedeks maailm mind laotanud.
nagu pudel puruks löödud
kildudeks porilompi jaotanud
inimeste südamed neist söödud
armastust - uksest mis paotatud.
kui kord tabatakse vargilt
siis palun ära ehmu minus
kohatud pilk kõige kalgim
võib tunduda mõnikord ilus
õrnalt hapralt kurvalt arglik.
ekslend kaua taevastel teedel
oma sekundi jagu õnne otsind
kas tunned meloodiat me keeltel
hetkil mil olen armastust trotsind
igatsevaks valuks sõnad suland huultel.
kassikullast medaljon
silmis on pisarate helk
õnne jaoks loetakse raha
allasurutud tunnete hulk
juuakse see pudeliks maha
peidetakse pohmelli taha.
naeratusel jäägitu hind
tänavatel seda ei näe -
iga mööduja katkine hing
jätab külmaks sõbra käe.
elame või elatume
eksisteerimine on
kübemeks muundumine
ideaalsuse etaljon
sinna me suundume
kaelas kassikullast
kehtetu medaljon.
sügisene võlu
tahad unustada hetkeks koorma õlul
pane selga mantel ning kätte kindad
vaata ringi pargis.. imetle võlu
puude hingelist hingust hingad
oravat tõrudega rõõmsa pilguga hindad
kui ta lehehunnikus otsides sahistab
sina ka mänglevalt proovid.. oh kui mõnus.
vahet pole kas on siin hommik
või peale tööd tulles hilisõhtu
õdusalt ilus siinne iga hing
vaid ülevoolavat armastust õhkub
ajakapsel parandab kõik lõhkunu.
haldjas pintsliga süütab tähed
et ei oleks kojuminek sulle pime
ning äkitselt tunned kui lähed
sinus sündivat imelist öist ime
virmalist .....
ma tunnen sind
ma tunnen põhjatult sind
tean seda valutamata valu
vaikivat nuttu täis rind
varju jäänud rääkimata valu.
silmis tõsidust seletamatut kannad
neil hetketel ei taha tunda sa mind
küsimustele küsimusi vastuseks annad
siis tuleb armastada kõige rohkem sind
et ei kaotaks väärtust lihtsa õnne hind.
viimaks kui südamed kasvavad ühte
põimuvad lõimuvad igaviku orhideeks
õite värvus - lõhn ühtlaselt ühtne
on ta me hingede kasvamise joogiveeks.
ma tean põhjatult sind
tunnen seda valutatud valu
nuta tühjaks oma rind
mu najal painav vale valu.
kollased kummikud
tõmbame jalga kummikud
hüppame lompidest üle
ei peata meid ummikud
astudes taevatrepist üles.
sammume - sammume seniks kuni
seisame vikerkaare värava taga
värviliselt magus on see uni -
silmad lahti ärkvel ei ma maga.
koputades piilud härjapõlvlast
otsides kellel peaks olema kulda
märkad värvipotiga mängivat last
pistab näppudega võluoad mulda.
kaunistavad sääri armsad kollased kummikud
hüppab plärts- plärtserdades kokku nii teid
vihmast tüdinud inimesed ning pikad ummikud
oodates et me värviks valgusfoore neil neid
punasest - kollasest - rohelis .....
must sall
võtsid kätte musta salli
kinni sidusid mul silmad
küsides kas on ikka pime
küsides kes annab kalli
kes teeb soojaks ilmad
on armastus suurim ime?
keerutasid mind veidi ringi
öeldes siis tule otsi üles
leidsin sind ootamas pingil
mida olin kandnud enda süles
kulutanud tolmuks eluteel kingi
ripuvad räsitud tallad küljes
ei liimi neid ilus sõna süljes
mis tulnud suust imelisel inglil.
läbi tule ja jää paljajalu
su järele ma siiski tuleks
võtan omaks peksu ning valu
siiski oma südant ei suleks
edasi talu.. armastust palu
viimaks keegi ka kuuleks
pole li .....
enda isiksus
kriitvalge piirjoonteta nägu
südameks on temal kortermaja
pimedad teed.. tunnete hägu
autode sireenid on häälekaja.
kinnitamata sotsiaalnorm
olemasolu loodud piiritu
nähtamatu füsioloogiline vorm
eks on päike on ka kiiritu
aga mitte päeviti vaid öösiti.
keda hingates mürgitab
kes teda nähes sülitab
ometi on ta seal alati
sinuga - haiglapalatis
naeratuses - vaevatuses
õnnelikus- õnnetuses.
ära teda kindlaks proovi
määrata - ta on lõpmatu
oodates su südamehoovis
kuniks tead et unustamatu
on isiksus endas olematu.
ilueedi
ei imetle tihti ma end peeglist
sest kardan et võin ma pettuda
muutudes edevaks meheks ilueediks
armuda.. endasse egoismi ohvriks sattuda.
kissis on kolme värvi silmad
kongus banaanina on suur nina
sellisena oled loodud ilma
välimuselt lihtne - iseloomult raske
nõnda voolitud savist sai mind.
ei puhu ma juurde suuga musklit
kosmeetikat üldse ei tolereeri
ja kui meenutan nagu nisukuklit
siis ei tee ma stseeni keerist
paremaks ennast ei korrigeeri.
tahad tule ning tunneta minus
inimest varjuta - peegelpildita
võib - olla olengi ainus maailmas
ilma uhke välismaise n .....
saatusetee kiik
õuel ootas mind alati kiik
lükkasin hoogu üles - alla
lapsena tundus see kuningriik
maailma piirid mu ees olid valla.
mida aeg edasi kitsamaks jäid
lihtsa rõõmu leiud otsingutel
nüüd kannatuste rajal sa käid
tõrvikuga avastamas õnneradadel
uusi kalliskive mida pole näind.
talletad enda elu teemantideks
südames põlenud tuhaks söed
veel punasteks rubiinideks
mu hingest ilu salaja köeb.
üleöö minust sai inimene suur
maas õuel vedeleb armas kiik
maha saetud mälestuste puujuur
saatuse teelahkmel on viik...
leib ja supp
me pruugime elada sama elu
süüa sama suppi ning leiba
minu taldrik on silmini täis
sinu oma tilgatumaks tehtud
aga kadedust ei ela hinges
murran oma viilu pooleks
jagan paar lusikat leemet.
kas su keha ka kunagi täituks
kas su sisemust toidaks õhk
nahk kahvatu ning kondine
kiiresti edukaks tahta
saanud elus inimfiguur.
nüüd teiste arvelt omale
elamiseks eliksiiri otsid
varastades hinge tagant
säästud viimased palukesed
lähedastelt kes end avanud
korraks paar tilka andnud
kurgukuivuse vastu siis
keeleotsa hetkeliseks niisutamiseks.
istunud oled resto .....
suured väikesed lapsed
noor naine kel pilk muretu
nagu polekski lapsi temal
ei tea kuis kodu on unetu
ta pole soovinud olla ema.
külmkapis on tühjus pilgatu
pole kunagi neil kõht täis
sisemuses sõnatu on igatsus
nad pole rõõmsat päeva näind
ema ei ole neid vaatamas käind.
hingelt on katki nende olu
närvisüsteem löödud puru
vihane igapäevane meeleolu
lapsemeelsusest jäänud rusud
pisaraid endasse siin surub
laps kelle kodus olemasolu
on emale madalam kui muru.
sellised inimesed ei vääri head
kes ainult lunivad laste näol abi
rahalisi toetuste numbreid sa tead
nende .....