Vaadatumad Kategooriata luuletused
Kokku 2220 kategooriata luuletust
katkine hing
Katkine hing
tuhat nuga südames.
Kanda kogu maailma valu.
Kaotatud lahing
igatsus silmades.
Läbi põrgu..
läbin teekonna tulistel sütel
paljajalu.
Katkine hing
tuhat nuga südames.
Pole Sind
valed vaid silmades -
kõik puruks lõid
mis endaga tõid.
Nii rändame
mööda erinevaid teid.
Kahetsen.
Poleks olnud meid.
Unustan.
Hetki neid.
Mälestusi
halbu ja häid.
Sinu silmadesse
valed jätan vaid.
kaugel mälestustes veel
Kaugel mälestustes veel
oled eksinud teelt
tuhmunud emotsioonide jäljed
tõeks moondatud valed.
Hommikud mööduvad aeglaselt
otsin südamest lootust
ööd saadavad üksildaselt
unistust -
kohata Sinu naeratust.
Refrään:
Ootan telefonis kostuvat häält
ei soovi olla kõigest möödanik
kas tõesti igatsuseks vaid jääd?
Meid lahutab -
teineteisest igavik.
öö särades
Öö särades mõtetesse tuled
piinavaks kinnisideeks, kui silmad sulen.
Kirjuta mulle vahest kiri
kuidas tegelikkuses Sul läheb
ära mind väära unistuse vangiks tiri
aega reaalsuses viibimiseks niigi vähe.
Päevi - öid lahutab silmapiir
igavikuks meid kokku liidab
vaid lootusena näiv päikesekiir
hommikuses koidus -
igatsus su südamesse peidab.
unenäos veel
läbi saatuse oled kandnud raskused
ära sõnagi kurtmata vaikselt õlul
kuuldes ära kõige valusamad vastused
ei ole kustutanud see silmist võlu.
sinu elujoon on kirjutatud tähtedesse
näitamaks tugeva karakteri imelist sära
süda süüdatud lootuse palvena taevasse
fööniksina põleda mineviku tuhaks ära -
ärkamaks uuesti igavese hommiku päiksesäras.
ei ole sind seal kus mälestuseks kivi
milles raiutud alguse - lõpu daatumid
tuulte huulte sosinas keerlemas nimi
ikka veel... kuigi ingli ametisse astusid...
heites valguse varjundi lähedaste õhtuhakul
m .....
Kolm sammu..
Kolm sammu astusin
ja kukkusin kui kaljult..
kolm sammu kõigest,
ei olnud see ju tee..
Kolm sammu,
ei tõesti polnud mingit hoogu..
kolm sammu..
ja olin teise aja sees..
need sammud olid
tehtud Sinu poole
Sa silmadega
suunasid mu teed..
nüüd silmad sulgesid
ja olen segaduses..
ei teagi..
tasub käia üldse veel..
kell 3 hommikul
jälle ma leban kell 3 hommikul ärkvel
oodates hirmuga surma või ilusat und
mõistuse segaseks närviliselt vähkren
veel pole kumbagi uksele koputama tulnud.
on see ülemõtlemisest tekkinud stress
või elus kujutlevate tunnete deliirium
tagurpidi keeratud mu maailma progress
olles kõigest enese mina tühine varjund.
süngelt must tähistaevas ja unetu kuu
kiirenev pulss ning külm higi teeb oma töö
paanilised hingetõmbed kuniks kuiv suu
loodan üle elada järjekordse raskust täis öö.
enam ma ei leba kell 3 hommikul ärkvel
oodates hirmuga surma või ilusat .....
sügisene nostalgia
Esimene öökülm saabunud
varahommikune härnatis katab maad
linnud end parvedeks seadnud
põgemedes pimeduse eest
meie maalt.
Küllap nemadki tajuvad
et viimased soojusekiired -
HAJUVAD.
Meeled ja kehad rusutuse
raskemeelsuse eest vaikselt
peitudes kunstlikku unne -
VAJUVAD.
Aga ära karda!
Lõunamaale viivad Su koormad
talve möödudes taas Su ellu
toovad - vabastav energia
külmunud hingemahla hoomab -
Uuesti ja uuesti Sind
kõige selle igatsuse
tunne soojaks joodab.
minevik
Kaotasin ajataju viivuks
silmi avades enam ei
teadnud kas viirastuses
või ilmsi manas mu ette
end see luupainajast seik.
Ees pikk allee tuttav
tee kus mind ootamas
kodutänav.
Valge samet on katmas
maad.
Pikaks veninud jalajäljed
mis lohistanud siia see
tume kogu kes sama
kaugel minust kui igavik -
pöörab aeglaselt minu poole
moondunud näoga ta siis.
Äkitselt tunnen ära -
see on mu enda minevik.
kui raske
kui raske on probleemide
raskus inimhinge õlgadel
või hoopiski kottidena
kogunenud silmade alla.
mustad silmaalused
sama tumedad kui
närvilised närvid
mis hinge närind.
kõik on korras
hetkeline vale
teiste jaoks -
ometi enesele haiget
see ju tegelt teeb...
kui rasked on probleemid
kui keerulised on mured -
neid me ei mõista sest
tunneme vaid teistes
tühjuse tunde raskust.
imede aeg
on pühapäev. on imeline ootuste aeg.
veel lähemale. jõuludele nii jõuame.
ingleid näed. kostub lootuste naer.
pisikesed käed. armastuse väes sõuame.
sulatamas jääd. purjetamas südame laev.
sinagi öös läed. kus lahkumiseks sadam.
laintes vete pääl. uude aastasse saabume...
mustas ülikonnas mees
Mustas ülikonnas mees.
Must auto peatub maja ees.
Tuli nõudma ta oma võlga
Sinu käest.
Haarab lipsu kaelast
kägistab välja rõõmu
jättes Sind põrandale
elutult lebama.
Teadvusele tulles on
Su pea paks ja süngeid
mõtteid täis süstitud -
depressioon ja üksildus
on tema tugevad relvad
inimese enese vastu.
Mustas ülikonnas mees.
Külas käis. Lips maha jäi.
Minule silmust hoidma
mis kinni püüaks ülemäärased
unistused ja õnne.
Ajukoore keeks; raju loome mets
Raidumas sõnu;
Haihtumas õhku;
Paisutan mõtlust;
Vilises kõrvus;
Piinlik see kõrkus;
Viilib sealt võrgust;
Viibib teadmiste põrgus;
Tead mis; sul oli õigus;
Pean siit; leidma põhjust;
Veab mind; seadmata lõksu;
Peast ritv; ema üsa vastu põtkus;
Naine; kas sa tead mis on tõeline sõprus?
Ära vaidle; ka see emotsioon möödus;
Vaikselt;vaikselt nüüd;
ei tunne sa end..tunned vaid kõhklust;
Olelus võitlus; nii mõnegi naeratuse lõhkus;
Koleduste tõttu; ühe juurest teise juurde põrkud;
Kaua siin seda valmis pudi te söönud?
Möödub päev öötult; päike .....
Raadiosignaalid..
Signaale saadab iga mööduja
ka Sinule.. ja Sina ise..
joostes läbi elu
ilmselt talle ka..
me nagu raadiojaamad
peilides signaale,
ja mõistmatud on kõik need kõlad..
ja kuigi tahaks, aru me ei saa
ka siis kui eetrisse läeb kiire SOS
on ikka kõigil miskit rohkem teha
las upub laev
las hoolib keegi teine... aga kes ?