Hinnatumad Armastuse luuletused
Kokku 1346 armastuse luuletust - ilusad luuletused armumisest
Armastus ei tunne piire
Kaua hellitasin lootust,
siiski tulid Sa vastu ootust,
ilma silmasärata,
hingepauna rõõmuta.
Kaua suutsin vaiki olla,
pisaraid kokku korjata,
tardunud meelel ja kehal
kurbust südame all ohjata.
Elu valusaid hoope jaganud meile,
kahju sest, et polnud kurval ajal lähedal.
Nüüd langesime teineteisel kaenlasse kui sügis suvele
ja kallistustes vaikisime.
Etteheiteid täis külvatud rada,
neid ei olegi ju vaja,
sest kurnatud hinges ja meelepahas
õnn uuesti õitsema lõi.
Oleksin võinud ju teisigi võtta,
Sind hätta jätta ja unustada,
kuid segased tunded lõin kà .....
Minu päike...
Need meelad söekarva silmad…..
See pilk mis nii siiras ja aval..……
Teeb kaunimaks sombused ilmad…
Huulil naeratus, kelmikas, kaval…
Juustes kevadist kuldkollast sära…
Soojust kiirgamas süda ja hing.
Talv põgeneb kaugele ära…..
Nähes eemalt tulemas sind...
Kaelas kuldsetest kiirtest kee…
Ma tean…....minu päike on see…
Armastus
Võin noaga südamesse lüüa sind,
kuid mul endal lõhkeb rind,
sind südamesse soovin,
sest sinust väga ma hoolin.
Süda kiirelt tuksub,
tundeid esile kutsub.
nii tugev on see tunnetehoovus,
nii soe mu südamesoojus.
Kas sa lõpuks ometi näed?
Meie jaoks säravad tähed.
Olen selles kindel,
et oled mu kalleim ingel.
Millal kohale jõuab sulle,
et kõige tähtsam oled mulle
Tõstad päikese esile, kui naeratad,
päike loojub, kui sa kurvastad
Kuu tõuseb nagu helk su silmis
nii unes kui ilmsi
mul pole enam sõnu
kokkuvõtteks oled mu elus mõnu.
Ajatu armastus
Aeg elukillud kokku korjab
ja põimib nendest mälestuste kee.
On heledamad kooliaja värvid
ja säravam on nendel käidud tee.
On meeles veel üks armastuse tunne,
mis läbi elu on ju saatnud mind.
Kui mõtlen koolile ja kõigele mis oli,
siis alati ma meenutan ka sind.
Me lapsepõlve poolehoid siis lõppes
kui sina lõpetasid koolitee.
Me polnud hingesugulusest kuulnud miskit,
nii elutundmatusse sukeldusime.
Pool sajandit on möödas tollest hetkest,
mil teineteist me pilgud riivasid.
Nüüd viimaks kohtudes me kindlalt teame,
et elu algab meile kahele just siit.
Valu
Vaikuses olen vindund.
Jõudnud mu rindu
-tunnen hirmu.
Aju hirmu käes ei joobu
Võid öelda isekas loomus.
Põgenemisteed kasutan,
Et olla valuta.
Kui mõistus ja ego võtavad taas südame ja keha üle kontrolli,
Hakkab mängima viha pearolli.
Mul ei ole mitte midagi psüühikal viga
Aga hirmust saab silmapilkselt viha
Loomulikult olen õnnetult pahurlik,
Aga välja näitan õnnelik ja rahulik.
Ma armastan sind.
Aga selle hind on
Et väga haige hing on.
Traumadesse kuhu laskund
Näen mõistuse raskust
Et usaldust pole kellegi vastu
Daaaaa...
Nägin kord ühte punases kleidis tüdrukut
kellese kohe ma armusin.
Nägin kord ühte tüdrukut
keda ma jumalannaks pidasin.
See tüdruk teadis täpselt mida vajasin,
see tüdruk teadis täpselt mida ihkas mu rind.
See tüdruk usaldas ja uskus mind,
sellel tüdrukul ei andud põhust kahelda mind.
Olin aus ja tegin kõik et ta uskuks mind,
tegin kõik et ta usaldaks mind,
vaatasin teda alati alt üles kui usujünger rooma paavsti,
austasin teda kui Maleva Lembitud iga eestimaalane keskeajast saati.
Palju raskeid aegu üle elasime,
palju kurbust läbi kogesime,
me .....
Melanhoolsed minutid
Su teravad nurgad
Vastu mu reisi
Teevad mind nõrgaks
Kui püsti ma seisin
Äkki ma tahangi olla õrn
Seda endale püüdsin lubada
Siiski ma tundsin, et sinu sõrm
Tegi, et seda tagada
Kas see su pale või tahtlik meelepete
Nüüd vast hilja, kui tekib see mõte
Mind nutetakse taga ma luban sulle
Kui palju minust sa suudad visata tulle?
Tõeline armastus
Armastus on tõline siis,
kui meie vahel puudub piir.
Ükskõik mis ajal, saada teineteise omaks,
ühised meil rasked teed ja rajad.
Armastus on kokkusulamine,
külgetõmbejõud kui magnetil.
Armastus on kuumad leegid,
mis põletavad südant alati.
Igaühe jaoks kuskil on keegi.....
Sina Üheööliblikas, kaunis kui ingel…
Sulle oodi ma tahaksin laulda…
Lasid tekkida armul ja kuhjuda pingel
Peaaegu viinud mu oleksid hauda
Tahan jälle tunda su kätt oma peos.
Me ainus kiivalt varjatud hetk….
Kahjuks kustus kõik juba eos…
Ennem algust sai lõpu me retk….
Unistada ju tohib ja uskuma peab.
Igaühe jaoks kuskil on keegi…
Kes just sind oma armsamaks peab
Ja sinu südames sütitab leegi….
Jõuluks koju
Tõid lilled ja liblikad
mu talvisesse tuppa:
Panid lumelilled aknale
ja kõhtu paabusilmad.
Ja ütlesid, et võin Sind
kasvõi igaveseks võtta
ja alatiseks unustada
liiga külmad ilmad.
Sa tulid minu juurde,
oo hilinenud Nipernaadi -
kui olin uhkelt juba
soojuseta harjunud
ja üksinduse...
öösse välja karjunud!!!
Nüüd taas näen
Su lumelilli oma aknal
ja usun,
et need varsti jälle sulavad,
ja paabusilmad kõhus
olen ehmatanud vakka,
sest tunnen mõistust
koju tulevat.
Nüüd palun:
võta oma lilled,
võta liblikad
ja haara kaasa kulunud kitarr!
Need .....
Sina
Kui ma Sind ükskord nägin,
Sa olid särav ja päikest täis,
kuid päikesest ei näinud ma läbi,
enne kui torm see üle meist käis,
kaotades sära Su silmist
mustade pilvede taha,
see hetk küll oli vaid ilmsi,
kuni lõpuks ma vaatasin maha.
Siis võtsid Sa kinni mu käest,
paitasid hellalt mu põske,
Sind taas kord ma päikeses näen,
kaovad udusse pilved nii rõsked.
- Tarmo Selter -
2022
Ära vaata mind. Vaata mind. Mulle meeldib see.
Ära vaata mind,
ma olen häbelik.
Sellele vaatluse tähelepanelikut andes,
kui olen väsinud mode'is
mida sa otsid sealt pilgust?
Mida jälgid mu kehahoiakust?
Miks on Sul meeles need asjad, mida oleme rääkinud?
Vahel mõtlen, et parem oleks äkki Su mälu kustutada.
Aga ei, ajalugu läheb sügavamale veeni, Sa tead rohkem,
sest enamikust nendel aegadel olid Sa kohal või
ma ise soovisin neid hetki Sinuga jagada.
Ja Sinu veatu mõistuse puhul,
ei saa ma ühtegi tõde varjata.