Kategooriata luuletused
Kokku 2227 kategooriata luuletust
Lembitule
hing vist sellega
iial ära ei harju
öö asemel läbi
kõleda ilmaruumi
tuleb tuppa nüüd
puhtevalgus
see lõputu hämarus
tõesti saab viimaks otsa
nii vara enam teda
sa päevas ei kohta
rõõm hinge hoovab
hiirekõrvul kui kasel oks
saab heleroheliseks iga leht
vabaneb lume alt õrnus
mis hetke üleni nõrgub
Would?
Tea mind, murtud minu käskija poolt
Õpetades sulle, laps, armastust edaspidiselt
Jälle tulva
Sama vana reis, mis oli
Ma tegin suure vea
Proovi seda ükskord
Läbi minu silmade näha
Triiviv keha, selle ainus pingutus
Lendamine, pole veel päris märkimisväärne
Jälle tulva
Sama vana reis, mis oli
Ma tegin suure vea
Proovi seda ükskord
Läbi minu silmade näha
Jälle tulva
Sama vana reis, mis oli
Ma tegin suure vea
Proovi seda ükskord
Läbi minu silmade näha
Kas ma eksin?
Kas ma olen koju jõudmiseks
Liiga kaugele jooksnud
Kas ma olen läinud?
Jätsin .....
Am I Inside
Üksindus see varjutab mind
Kiiremini kui pimedus
Roomab mu naha pinnale
Sellest nähtavalt ümbritsetud
Must on kõik, mida ma tunnen
Nii et selline tunne on olla siis vaba
Ümbritsetud tühjade hingedega
Kunstlik julgus kasutatud
Ja sellepärast nii, see oli kunagi minu oma
Ma kõnnin selles labürindis üksinda
Must on kõik, mida ma tunnen
Nii et selline tunne on olla siis vaba
Mees on enda kõrval
Mees on enda all
Mees on enda taga
Kas ma olen enda sees
Kaos ja vihkamine varjutavad mind
Valu see täidab mind
Ainult üks asi paneb mind tundma
Parem pool minus p .....
Düstoopia
vaid inimene
lillel olla ei lase lill
pilvel pilv linnul lind
jõel jõgi merel meri
kord igaviku kohtu ees
meil sellepärast
aru tuleb anda
süü omaks võtta
hakata karistust kandma
ära küsi kas
maa ja taevas
inimese pärast
rullitakse siis vaibana kokku
nad üleni põlema peavad
sajandeid puhastustules
me hing nüüd alles
tehtust kohkub
lööma hakkab lokku
Nähtamatu mina
Tahan särada eredalt,
kui kuu ja tähed.
Mu naeratus võiks olla,
kui Mona Lisal.
Tahan, et näeksite mind,
päriselt näeksite.
Teile ei näita oma õiget palet,
teile joonistan õiged valed.
Kas läksin liiga kaugele,
kas olen teile ainult hingekosutav rõõmupall?
Või te ei taha näha mind,
päriselt näha mind.
Olen nähtamatu,
teiega laua taga naermas.
Nutshell
Me jahime eksitavaid valesid
Oleme silmitsi aja teega
Ja ometi ma võitlen ja ometi võitlen
Seda lahingut täiesti üksinda
Pole kellelegi nutta
Pole kohta, mida koduks nimetada
Minu eneseannet vägistatakse
Minu privaatsus on rikutud
Ja ometi ma leian ja ometi leian
Enda peas kordamas
Kui ma ei saa olla enda oma
Ma tunneksin end paremini surnuna
I Stay Away
Jah, hei, ma tahan sel aastal lõunasse reisida
Ma ei... ei väldi siin ohutut läbipääsu
Miks sa hullult käitud?
Mitte teesklus, võib-olla
Nii lähedal, leedi
Kavalad silmad, kaheldavad
Jah, hei, jah, pisarad, mis leotavad kalgistunud südant
Miks sa hirmunult käitud?
Olen valgustatud
Sinu nõrkus ehitab mind
Nii et ükskord sa näed
Ma hoian eemale
Miks sa hullult käitud?
Mitte teesklus, võib-olla
Nii lähedal, leedi
Kavalad silmad, kaheldavad
Ma hoian eemale
Ma hoian eemale
mu meel hakkab lehtima
kesk halli talve
mu meel hakkab lehtima
kui öö jääb järjest lühemaks
taeva all aina kauem
seisab päevas valgus
sääl kuskil ootel uus
helerohelise kevade
õrn rahutu algus
imestan isegi
käsi valmis on juba peenrasse
seemnete külvamiseks
õunapuul pungade paituseks
Taevale loodud
Olen mureta mure,
mis eksleb pilvedes.
Otsib oma kohta
ning üles seda ei leia.
Olen kartmatu
kuid kardan lahkuda.
Kardan su silmi,
kui näed, et tahan minna.
Proovin leppida endaga
kuid tean, et sina seda ei tee.
Tean, et tahad tagasi mind tuua,
aga palun kuula mind tasa.
Olen kui taevale loodud,
vii mind tähtedeni.
suure kruusiga
suure kruusiga teri viin
hommikul lindude söögimajja
nii tardunud talves
halli hämaruseni
näha saan õhus
tihaste lendu
hing pungade paisumiseni
jää laulma hakkamiseni
järvel rõõmustub
et nälg vähem neid näpistas
veres alles oli
looma ja linnu vastu vendlus
*
millest sosistavad omavahel
seened sipelgad pilved puud
metsa kohal kuu
tsiitsitajad roostiku võsas
päiksega juulis õun ja sõstar
suureks saanud lehtedega
kase okstes tuul
ma iial saa teada kuis ka
ei vaevaks sellega pead
keel sõnu ei otsiks
kogu aeg suus
*
kesk tard .....
Hommikul
igal hommikul
krapsad tikku
vett kallad potti
keetma hakkad
perele putru
unised lapsed Sina
seni paned riidesse
neil pead silud kiiresti
siis äkki maja on
nukker ja tühi
nagu pärast küünaldes
säranuid pühi
*
hall madal taevas
tuhkjas lumi jalge all
võta kinni mu kaelast
ära taluda meil tuleb
seegi otsatu talv
käes Sinu kootud kindad
kaela ümber Sinu pandud
sall
hing olla ei taha lahus
hing olla ei taha
elust täitunud hetketest
kogu aeg lahus võõras neile
liblikaks nektarijanus
sinust eemal kes
õielt õiele kergelt lendleb
vahel üleni olla
tahab mõne hetke sees
nagu kuuvalguses
lumelagendik
järv täis kuppude
kuldset õitsemist
seepärast sõnadega hetki
kinni püüan pihku
see ongi mu ainus
päris rikkus mida
rooste ei söö koi riku
luuletuste saatus
värsse põletan
taeva all olnuid
hommikuid ja õhtuid
koltunud roogu
jäätunud jõe kaldal
heledat täiskuud
lumise lagendiku kohal
pungade lõhki minemist
kasel mahla tilkumist pange
meel kilgates kui näeb
pärast halli talve
lapsuliblika esimest lendu
tee pervel võilillede kullendamist
sirelite hullutavast õitsemisest
kaob öösel uni
valged puhevil pilved
Emajõe tulvavees
Peipsi poole on teel
*
ka mina vananen mu arm
mind maha jätab sarm
ilu võimas lumm
silmi tuleb nukrus
kui keha kuhtub
hing helluseks ja tänuks
muutub olemise .....
Mina ja mina ise
Olen unistaja,
vahel liiga kaugele lähen.
Mõtlen ja loon välja unistusi,
et sind välja saada.
Siin sa oled,
ühes väikses urkas,
mu pimedas nurgas.
Miks sa mu pead kummitad?
Miks sa siit ära ei lähe?
Lasin sinust lahti,
miks sa siin urkas oled?
See on minu koht,
minu keha!
Sa olid,
nüüd olen mina.
Sulle võimu ei anna enda üle uuesti,
ma unistan,
ma loon,
ma mõtlen.
Sinust koletise teen,
siis sa kaod.
Soojus
Ma asetan jalad ahjule
tunnetan seda hõõguvat kuumust.
Tunnetan, kuidas see voolab minusse,
käib läbi mu keha
ning jõuab südamesse.
Proovin seda hoida seal
nagu ema hoiab vastsündinud last.
See soojus meenutab mulle su käsi
minu kätega põimitud.
Sellel võrkkiigel, kus tundsin rahu
sinuga olles.
See kõik on minevikus,
mina kõnnin tulevikku
oma külma tuksuva südamega.