Vaadatumad Armastuse luuletused
Kokku 1340 armastuse luuletust - ilusad luuletused armumisest
Päikesekiir
Kokkuleppel
mindi lahku.
Vaikselt voolas veri.
Hõõgvel hinge tõmmetest
sai möllav Surnumeri.
Liiga pehmelt lasi lahti
haavu küntud pinnas,
vasest vaiad
valuvalves
sõlgedena rinnas.
Loetud võpatusi neelas
pühitsetud maa...
Valgustunult kustus
päike
ainsa kiireta.
/Mari*Uri/
Igaühe jaoks on keegi, keegi, keda väärid
Armujoovastuses naeratasin
ja kogu maailma tänasin.
Leidsin sinu, kellega olin õnnelik,
valdas mind armupalavik.
Tahtsin maailmale hõisata,
Sinuga ükskõik kuhu lennata.
See kõik oli nii imeline,
Kuid saatus on keeruline.
Olen murtud ja süüdistan end,
liialt püüdsin ja tahtsin sind.
Hüppasin üle varju lootes,
et tuled mu poole joostes.
Nii ootasin, proovisin kuis oskan,
muutsin end, õppisin su kohta.
Üritasin olla igati perfektne,
Nautida iga koosveedetud hetke.
Kõiki mu päevi täitis igatsus,
ilma sinuta olla oli katsumus.
Äkki reaalsus lõi mulle päh .....
Tärkamine
Üks süda hetkeks avanes
sõna vihmapiisana langes
miski sügaval liigatas
põuases pinnases kanges
seeme kuivas mullas
ootas kannatlikult tärkamist
üks tunne sügaval hinges
ootas meeleheitlikult ärkamist
ja alastuselt kadus häbi
ta oli kaetud puudutuste looriga
pimedusse tungis valgus
tuntav iga kehapooriga
soojade pilkude paistel
sirutus arglikult idu
argipäevastest asjadest
sai korraga rõõmupidu
kui neid sõnu veel sajaks
kui pilgud veel pehmelt paitaks
see tunnetest tärganud idul
kauniks õieks kasvada aitaks
Gailys
Hinged
Hinged nagu sügavikud
kõikjal haigutavad,
endid üheteise sisse
ära paigutavad.
Suurde mahub ikka palju,
päris mitu väikest -
nagu kosmoses planeedid
ümbritsevad Päikest.
Kes mind hoiaks? Kes mind vajaks?
Ootes koidikut,
üks silm naerab, teine nutab...
Kaunis muinasjutt.
/Mari*Uri/
Ainult tema
Kõik järgnevad read,südamest,
ilma sinuta olek,kui tühi kest.
Sinuga koos olla,nii hea,
püsib mõte ja selge pea.
Hetked sinuga koos,
oled kõige ilusam lill,roos.
Su hellitused,puudutused,
kõige magusamad suudlused.
Armastus,see võiks kesta igavesti,
sina,mina kahekesti.
Mingi imelik tunne,lämmatab mind,
ja sain aru,ma armastan sind!
Marko Vaima
Andesta(n) su-mu valu
Andestan su lahkumise pinnapealse valu...
Ise tahtsid, ise läksid, sõrmus tagataskus...
Ütlesid, et olen tugev...küllap mina talun...
Jäänuksime sõpradeks, kuid sina olid vastu.
Kinnitasid kahetsust, kuid silmad püüdsid teisi...
Küllap minust saanud oli harjumuse jõud...
Ei ma küsind kulda, karda, lõunamaale reisi...
Ise kohvi voodisse tõin, ise pesin nõud.
Sõprade ees uhkustasid: "Mul on parim naine"
Järgmistega arutasid, kellel pringim rind...
Nüüd, mil jutud selgeks räägitud kõik lõpuks saime,
mõistan, semudele kiitnud polnudki sa mind.
.....
ELU
Ma ei taha ära surra,
kuigi mul on jube sund.
Tahan ainult ära minna,
ees on lahkumise tund
Üles poon enda kodu kuusel,
siis ehk ära saan ma minna.
Olla saan ma kleidil valgel,
kirstus vajuda musta pinda.
Tahtsin olla õnnelik vaid,
elada head elu.
Mis sa tahtsid selle said,
taevas ootab mind ehk menu.
Arvasin, et nii on parem
surra ilma sinuta.
Oleks läinud ma vaid varem,
ei saa sa enam minuta...
Andesta, et pidasin sind liiga nooreks!
Andesta, et pidasin Sind liiga nooreks
Ütlesin, et meie vahel haigutavad aastad
Sinuga ma olin julm ja enda vastu toores
Nüüd ma mõistan, aga liiga hilja on ehk naasta
Andesta, et tulin ainult siis kui minul vaja
Ütlesin, et lähedus toob tulevikus valu
Nüüd ei tule Sina.Ja mu tühi süda kajab
Igatsen Su sõstrasilmi, tagasi neid palun
Andesta, et meie päikse saatsin ennatlikult looja
Kinnitasin -üksilduses öö on hoopis parem
Nüüd Sa vist ei jaga mulle ihu-, hingesooja
Kui vaid ometi ma oleks seda kõike mõistnud varem
Andesta, et lihtsalt numbris nägin pelet .....
Muinasjutt!
hetk kus oleme koos
on parim osa meie muinasloos
muinasloos kus peategelased olime meie sinuga
ja kurjuseks oli valed, pettumused ja see kuidas käitusid minuga
meie muinasjutt algas naeratuses
ja sai lõpu valedest
tükk aega ma nutsin
ja kõigile oma valu kurtsin
Ma seisan keset tühjust, kõik kaugustesse läinud.
paljud on üle mu südame läinud
nüüd mõtlen , et Kõigel, millel on olemas algus, on olemas ka lõpp
sind enam ma ei igatse ja selline ongi meie muinasjutu lõpp
Autor: Marika Hurma
ÄRKAMINE
Öö tekina kattis mu hinge
Mu süda kui katkine klaas
Päev jätkuvalt käis oma ringe
Kuid ma olin põlvili maas
.......................................
Keset mustavaid varje sind näen
Siis kuulen, et hüüad mu nime
Sulle vastu ma sirutan käed -
Oled mu armastus, oled mu ime
Sa tõid tagasi ellu mu tahte
Musta nukruse loopisid tuulde
Hommik kosena kuldab meid kahte
Sinu suudlus on jäänud mu huulde
Minu kallis
Kallis oled sa kõige rohkem
ma mõtlen ainult su peale
ja tahaksin öelda et kui kuum
sa oled kui me kirjutame või räägime
üksteisele siis mul ei ole mõtteid mida
öelda sulle
ma tahaksin öelda sulle seda et
sa oled minu esimene armastus ja ma ei tahaks
kedagi teist võtta peale sinu ja ma tahaksin olla
koguaeg koos
Ainulaadne
Sinus on midagi sellist,
mida kellegis teises pole.
See pole midagi väga kallist
ning see pole sugugi kole.
Su hommikune äratus
toob naeratuse näole.
ning pisike ehmatus,
viib mu sinu peale.
Su magusad suudlused,
mida ihaldavad paljud kuulsused,
on vastupandamatult head.
Sa lubama pead,
et jagad neid mulle iga kord,
kui kohtume või olen morn.
...
Su terves lauses pool vast oli tõde.
Näis õrnusteski sunnituse maiku.
Jäid endiselt ja ikka olid sõber.
Ma olin tasa. Armastasid vaikust...
Su pilgud tihti saatsid minu varju.
Ei vaadand otse silma. Jägisid.
Ehk olid lihtsalt vähesega harjund?
Sa tahtsid enam. Küllap nälgisid...
Veel tänagi end minevikku vaatan.
Sus palju näen. On halvast rohkem head.
Sa kandsid mind ja mina sinu taaka...
Kes väsis varem? Parem, kui ei tea.
Heliriin Puistamaa
Elulill
Südamel on serv,
on keskpaik, peidus koht.
Liig avatuna olles
suur kahjutuleoht.
Sest südamel on serv,
seal aknad, avat’ uks,
mis teatud kindlal juhul
peab jääma suletuks.
Sest keha salasopid
ei ole iga jaoks...
mil hiigelsiseruumid
muudetakse praoks.
Tapjatega koos
ei õitse elulill.
Ja ühes pajas õigust
pole kummagil.
/Mari*Uri/
Ma tahaksin
Ma tahaksin,et me kahekesi
vaadates näeksime seda,
mida eraldi olles ei märganud.
ma tahaksin, et me kunagi
ei kasvaks nii suureks,
et varjaksime teineteisel näha maailma.
ma tahaksin,et meie vahel oleks
siiras ja puhas sõprus
ja võibolla kunagi ka armastus.
Segased tunded mu sees
Ehkki ma ei tea seda tunnet enda sees,
tundub, et miski pole läbi - kõik on veel ees.
Mu kõhus ei lenda ükski liblikas ei draakon,
ei iial tea - ehk ka see tunne praak on.
Uh, kuis tahaks väljendada nii kuis on.
Leiaks ka selliseid sõnu, kurat küll!
Eks ole imelik, kui enda tundeid sa
ise enda käest teada saa.
Ei saa küsida ka kelleltki muult,
su tundeid ei saa lugeda kellegi teise suult!
Evagret
Meelepett
Naasklina sa ennast lõid mu hinge,
kui seisin koiduootuses,
mu hingekaevus tekitasid ringe,
kus sinu nägu peegeldumas vees.
Ja tera küljest langes alla
üks kirsivärvi veretilk,
sest läksid, juuksed kuule valla,
me vahele jäi igavik.
Pöördusin, et kinni püüda
see tuule tekitatud viiv,
pöördusid, et mulle hüüda -
mind tegelikult polnud siin...
Tauno Rahnu