Armastuse luuletused
Kokku 1346 armastuse luuletust - ilusad luuletused armumisest
Kohtumine
Tule naerata Sa veelgi mulle,
süütad leegid minu südames,
lastes kauneid hetki minna tuulde,
leides üksteist meie sõnades.
Tule kallista ja hoia ümber
oma käsi nagu mina Sul,
nõnda sädelemas meie tunded
nagu eluarmastuse kuld.
Tule suudle mind Sa veelgi korra,
meie huuled huulte embuses,
tahaks Sinu juurde varsti tulla,
küll kohtume teispoolsuses...
- Tarmo Selter -
2023
Kui tuleks nüüd uni
Kui tuleks nüüd uni,
viiks unedemaale.
Seal seikleksin kuni,
näen kullatud saale
ja ilusaid hetki,
mis päriselt pole.
Teeks mõnusaid retki
ja unustaks kole.
Mis ärkvel on ärev,
see unes on lust.
Seal sinagi särav,
mul selleks on usk.
Ehk tunduksin mina
seal vajalik sulle.
Ei vala sa tina,
hinge raskuseks mulle.
Peas õpitud viga,
nüüd puhas on leht.
Ehk olingi siga
ja mehena kehv.
Kuid unes saan olla,
kes ilmsi mind näris.
Õnnekaevu soov, dollar -
tahaks olla ka päris.
Kuumal rannaliival
Rannaliival kuumal
me üksteist leidsime,
siis häbelikult silmad
me ära peitsime.
Sa lebasid mu kõrval,
vahest ringi pöörasid,
kui päike paistis kuumalt,
Sus kired möllasid.
Su šokolaadi värvi keha
ja Su maasikmagusad huuled,
mind ära võlusid,
kuumas päikselõõsas ma aina sulasin.
Märkamatult päike loojus
punetama taevas lõi.
Meie kehad kandsid soojust,
kannavad tänapäevani ja elu lõpuni.
Kiviarmastuse kiviahelad
Mu kivilinna kivist kodumajas
kivistunud kivist kodutundes
mu süda seiskund kõvas kiviajas
pea õhtul sätin kivipadjal unde
Mind tõstab üles kivipäike vara
on kivisõnum kaugeilt kivituultelt
must mõtled- kivinaeratust saa ära
sa oma kivistunud ilmelt huultelt
Ma mäletan kuis oma kivipeas
ühtäkki kuulsin kivikiljatust
mu kivimunakivid kivist peos
uskusin veel kivihüljatust
Ma oma kivivere kivikutse
paiskan ööss kesk kivipimedust
jah tegin kivikargamise katse
nean enda kivikivinõmedust
Tos koidus saabus kivituultes vastus
mu ümber heljus hommik kiviudus
.....
Vaikus
Näita mulle naeratust
oma tüüneid silmi.
Näita mulle vaevatust
valgeid rahupilvi.
Tunne minu ahastust
halemeele armi.
Tunne minu rahutust
tusameele tormi.
Kuula minu hingetust
unistuste värvi.
Kuula minu hääletust
vaikushetke sarmi.
Jaga mulle lohutust
kasvõi armuveini.
Jaga minu unistust
kus ei oleks teisi.
Proua Kuu
Proua Kuu ilu
kahvatamas sinu oma ees.
Ta langetab oma helehalli pale,
et silmata
seda taevalikku valgust,
millega isegi jumalad võistelda ei suuda.
Valgust,
milles mina nii tihti
sinu teadmata peesitan.
Proua Kuu põlvitab aupaklikult Sinu ette,
laotades Su silmi tähed,
riputades kõrva planeedid
ja loovutamas osa endast -
tehes seda ilma igasuguse kahetsuseta.
Ta asetab Sinu ihule
rüü, millesse tikitud
kuldniidiga piirideta armastus,
hõbeniidiga igavene andumus.
Proua Kuu kirjutab
sinust sümfooniaid, harmooniaid ja meloodiaid,
sosistab need tundelisel .....
Kaunimad õied
Kaunimad õied kingin ma Sulle,
oled ju isegi nagu kaunis lilleõis.
Su ilus süda on avatud mulle,
selle üle rohket rõõmu tunda võin.
Hinges on Sul linnulaulu, valu õrna südames.
Valu, mida tundnud oled,
kui mõelnud kodumaa peale. õhates.
Truud on Sul hing ja süda,
armastan Sindki sügavalt.
Ühe ilusa kevadpäeva kingin Sulle täna,
kaunite lilleõitega Su meeli hellitan.
Saatmata kiri
Kuhu kadusid Sa mu südamest,
kuigi seisad täies hiilguses mu ees?
Nii külm on vaade Sinu silmades
oled justkui jäätunud mees.
Päikegi Su südant soojenda üles mulle, nii võõraks jäänud olen ma Sulle.
Millist süüd küll endas võiksin kanda?
Milline patt on Sinu hinge peal?
Sa siiski rääkida võiksid mulle, südant puistata.
Mul paljut öelda oleks Sulle,
tean, tõtt on valus kuulata.
Armastus täis on keerdkäike. öid pimedaid,
tundmatute liblikate tundeid
ja leeki. mis kõrvetab.
Jäägu see kiri mulle,
las lebada mu öökapi peal.
Sina
Kas sa kunagi kuulad mind?
Kas tunned neid sõnu mu suust?
Kas tead kui väga tahan ma sind?
Ei mõtlegi enam ma muust.
Mida sa minuga tegid?
Mis on minuga juhtunud?
Nüüd olengi peast ma segi,
kõik lootused jäädavalt luhtunud.
Ma loodan, et tead mu valu,
loodan, et naed mu piina.
Sind ma nüüd aina palun,
vala mul klaasitäis viina.
Sel kevadel Sa ei tulnudki
Sel kevadel Sa ei tulnudki mu juurde.
Kas tõesti minu armastus läks tuulde?!
Kas liialt õrnalt sosistasid huuled?
Ma siiamsani vaevlen armuvalus suures.
Ei usu ma, et läksid teise juurde,
uut kevadet otsima.
Minu südames on kevad palju suurem,
ilma Sinuta mul hing ei rahu saa.
Valge kirjatuvi ilmutas end unes,
tiiba ripsutas
ja lendas minema...
Mina hingeahastuses suures
ei saanud pisaraid pidama.
Sel kevadel Sa ei jõuagi mu juurde,
kuid kõik kevaded ei ole otsa saand.
Tean, kunagi jõuad minu juurde ühel kevadel-,
seda kindlalt ma tean.
Särasilmad
Suured särasilmad
vaatavad mul vastu,
kui mind hommikune päike äratab.
Suured särasilmad,
need on minu kutsul,
oma silmavaatega
ta mu südant sulatab.
Kutsu särasilmis rõõmu on nii palju
on armastust ja õnne kuhjaga.
Ta särasilmad annavad nii palju
ja ajavad mure minema.
Armastan neid särasilmi väga-,
ei ela üle, kui nad kustuvad.
Mu kullake,
nüüd mulle kaissu tule,
mul sinust heameel on otsata.
Reisin täna
Reisin täna kohvrita,
seljavalu ohvrita...
Rändan ringi meigita,
seljakoti, kleidita.
Mul on kaasas sinu silmad,
sinu pildid, sinu hääl...
Väljas soojus, kevadilmad,
avarused kõrgel mäel.
Lähen lõppu loojangusse
päiksetõusu algama,
segamini sisemustes
valguskiiri valdama.
Reisin täna kohvrita,
tee ja juhi, sohvrita...
Rändan ringi sinuga,
sest armastad
koos minuga.
/Mari*Uri/
Mäletan üht kevadet
Mäletan üht kaunist kevadet,
kui verinoor veel olin.
Süda siis põksus kuumalt sees,
nii armunud ma olin.
Ei kuulnud, ega näidud
endast väljapoole,
sest mu süda kiskus nii tugevalt Sinu poole
ja peas oli kõik segi.
Nii tugevat tunnet
kui ühel kevadel
ei ole tundnud ma eal-
Oli see vast üks armastuse kevade,
mis siiani hinge paitab
ja kõvasti on kinni
südame peal.