Pikad Elu luuletused
Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.
Kokku 961 luuletust elust enesest
Elu
Kuidas olla endal oluline,
hoides endas, mis on mõtteline,
kaotamata hetki, mis on valulised,
samas eluaja jooksul elulised?
Vastuseid on kahjuks raske leida,
teades, et see kõik jääb enda kanda,
mis on elu meile toonud ajas,
ei saa peita lihtsalt mõttemajas.
Andes endast hetkes parima,
vahel miski sees jääb närima,
kas ehk oleks saanud paremini,
kaunimalt või lihtsalt julgemini.
Minu hetk on minu oma,
otsustades, mida teha,
juhtides nii elukäiku,
kogedes nii kaotust, võitu.
- Tarmo Selter -
2022
Kui elu on su vastu julm
Vahest on nii, et elu sind maatasa teeb.
Ei rõõmusta siis päike särav,
ei lilli taha näha silm
ja kogu aeg on pilves ilm.
Ei suuda voodist tõustagi siis,
ja ei tahagi, et uus päev jõuaks sinuni.
Siis keha rampraske on
ja mõtted mustad kui sünge öö.
Siis ilus linnulaulgi tundub kui musta Kaarna kraaks,
...vaaks, vaaks.
Siis tunned, kuidas elu sind enda alla matab
ja väljapääsud kõik kinni katab.
Ühel hetkel tunned siiski jõudu endas
ja saatuse kiuste püsti ajad ennast.
Püsti ajad ennast ja vaatad päikse poole.
Vaatad sinitaevast selget
ja mõtted trügivad .....
Elu
Mind heideti otse elule sülle,
kui täis sain kuusteist.
Elu ei olnud meelakkumine ka enne,
sest polnud mul ühte koma teist.
Muraste mõis lastekoduks oli mulle,
seal veetsin oma lapsepõlve.
Isa ja ema mul teadmata,
armastus ja arm nende poolt saamata.
Nii kasvasingi üles, karmi elu süles,
pole elu mind hellitand.
Tihti tunnen valu, kuid valust saan ma jagu-
Elu mind on õpetand...
Elu piir
Kostumas on sõjakära,
kauge kannatuste hüüd,
palju on langenuid täna,
kodu, kallis, kadunud nüüd.
Kõlab laske mitmeid kordi,
oigeid pihtasaanutelt,
mõlemalt poolt vaenujooni
elusid on lahkund veel.
Kas veel tõesti nõnda palju
hukkuma peab noori, vanu,
sõjaloomus katmas välju,
veel elus mõni kannatanu.
Sõjas pole armu enam,
on vaid vaen ja võigas piin,
elades veel ainult täna,
kust küll jookseb elu piir?
- Tarmo Selter -
2022
Elu
Tulevikku vahel vaata,
elult kõike ikka oota -
vahel halba, vahel head,
lõpuks kõike teada saad,
mida elu Sulle toob,
võimalusi hetkes loob.
Vahel võttes, vahel andes,
vahel käte vahel kandes,
kasuta Sa ikka ära
võimalusi juba täna
elus luua, olles ise
armas, lahke, tundeline.
- Tarmo Selter -
2022
Elu retsept
Kui võtta pisikene
sõrmeotsatäis naeratust,
valada veidikene
juurde hellust ja soojust,
tilgutada sekka
veel rõõmu ja armastust,
raputada hulka
veidi kurbust ja igatsust,
segada sisse
emotsioonide pisaraid,
puistata peale
eluhetki nii säravaid.
Nii igaüks ise oma elu loob,
elades hetkes oma eluloos...
- Tarmo Selter -
Peatus nimega Elu
Hing hetkeks peatus,
astudes kõrvale rajast,
mis igaviku poolt seatud,
sõltuvalt ruumist ja ajast...
Hing hetkeks peatus
peatuses nimega Elu,
otsides omale saatust
kehas, kus valu ja võlu...
Hing hetkeks peatus
vaid selleks, et olemas olla,
püüdes endas ilu ja headust
läbi eluea vaikides kanda...
Hing hetkeks peatus
selles peatuses nimega elu,
igal peatusel on oma vaatus,
oma hetked, tunded ja melu...
Hing hetkeks peatus,
et minna siis edasi ajas,
kui elus kõik tehtud, mis seatud,
nüüd edasi minna on vaja...
Igal hingel on oma peatus,
peatus nimega Elu,
.....
Elu nägemus
Okkaline on mu elu,
siililgi on okkad,
okkaline ei ole siili elu,
tal on muidu okkad,
vahest siili silitades,
need pehmeks muutuvad.
Kibuvitsalgi on okkad,
üsna teravad,
keelepaeltelt välja pääsnud sõnad,
teravamad ja valusamad veel.
Ei saaks välja tõmmata neid okkaid
pintsettidegagi,minu seest.
Tee ääres vana leinakask,
küür seljas,
juuksed maani ripakil,
tuules tasane,
keegi tast ei hooli.
Eemal laps läeb kooliteele,
sõbraks saanud sebraga,
koer on ketist vabanenud,
või lastud lihtsalt hulkuma,
ei hakanudki minu peale haukuma.
Näe,see sama siil on siin,
.....
Elu Pahupool
Kui pusle tükk on üle ja ei mahu enam suurde pilti
Või elu on nii hale ning keegi kannab seda musta silti
Siis viimaks oma häbi peita, ainiti viha viimaks toita
Kuniks vaid pimedad riismed, alles vaid sünged tahvlid ning nimed
Tommy noor oli
Üksi ärkas, uinus ja mängis - polnd kedagi
Koolis tõugata, lükata võis muretult tedagi
Muutus üksindus raevuks, kiusamine vihaks
Mõtted mustad toitsid hinge, vaid vereihaks
Kui lahenduse leidis ja viimaks endaga rahul oli
Siis Tommy oli koolis ja Tommyl püstol oli
Tommy oli rumal
arvas, et olemas jumal
Ei teda oota keegi vär .....
Elu
Mis on meie mõte,
mis on meie missioon,
kui vajalik on lõke?
Kas tulevik on me visioon?
Kas me vajame teisi,
või piisab ka endast.
Tahad kodu või reisi,
või pilte iseendast?
Äkki elu on minevik,
kuid nägevus on tulevik,
sest tegelt puudub olevik,
see on Võsu alevik.
Kas sa lihtsalt töötad,
ei mõtle elu peale.
Paar koni ära suitsetad,
naeratad sellepeale.
Aga vaata taevasse ja mõtle
me pole siin ainukesed,
niiet võta kätte ja ütle,
et sinus peitub universum.
Sitane elu
Tõeliselt enesetapualdis ei räägi sellest kellelegi,
ta pigem naeratab, kui et räägib sulle enda elust,
räägib enda valust
Emod ja muud sellised, jah!
See on nende "kultuur",
see lõikumine
Nad lõikavad risti
ja see ei tapa -
see on enamasti puberteediea probleem,
ei suudeta enda emotsioonidega üksinda toime tulla
ja tahavad abi
Päris enesetapja kaob vaikselt kasteheina,
ei ütle kellelegi,
ei tee teist nägugi -
tal on elust lihtsalt villand
Enamasti on see kõik abi küsimise taga,
seda saab parendada,
ei tasu sitase elu pärast nii palju muretse .....
Kuniks Elu
Elu nõnda loodud meil
Valitud me käime teil,
Kes kord õigel, kes - kord valel,
Igal ühel enda pale.
Elu rikkus igal oma,
Seal kus vaja - tuleb koma
Peatuseks ta sinna loodud,
Mõtted paika paneb toodud.
Hinges tunnetame õiget
Elupööre kurvi põiget.
Süda ütleb - süda teab
Kuidas olema kõik peab.
Armastuses - tundeid palju,
Kurjas vihas - aga raevu,
Õnnehetkeis - küllalt naeru,
Kaotustes - hingevaevu.
Tühjas ootuses on põud..
Täita keegi meist ei suuda..
On vaid armastuse jõud,
Mis siin elus Kõike muudab!
elu
kulgeme koos kaaskulgeja tuules
maalides maale elu ise on lōuend
värvideks teod mida valime luues
pritsmed me tegudest mōned armid jäänd juurde
maalid kōik kirjud sest värve on palju
mōned mis head ja neidki mis halbu
sulavad üheks kui jääpurikad suves
lōuend saab valmis ja siis süttivad tuled
Üürike elu
Ma pole tundnud armastust ja kirge;
Ei ole olnud armuvalust virge.
Mul pole olnud naisrivaale,
Ei ole teinud iial utoopilisi plaane.
Nüüd küsid,kas ma pole eksinud,
Kas seiklusi ei olegi ma otsinud?
Saab vigadest ju ometi ka õppida.
On vale ------ saatusega leppida.
Pea möödas elu lühikene,
Miks ometi nii üürikene?
Ja praegu näen ma kurba und ----
Ma polegi vist elanud...
Jah, elu on ikka tore
Olgem ausad, köik mis sa armastad sureb valguses
Ja varsti leiad end jälle alguses.
Ja mida siis teha? Nutta?
Lennata otse sötta?
Mida see muudab? Köik läheb nvn luhta...
Mida edasi teha?
Pidada viha?
Kaua? Kuni sa sured?
Ahh olgem ausad on olemas ka tähtsamad mured...
Jah... Ma tahan ka surra
Ja köik, absull köik vöib mind murda
Hetkel ei näe teed edasi...
Ja ei ma ei taha ka minna tagasi.. Küsin aint elult uut vöimalust
Leida önn üksköik kust.
Aga kuhu ma siis löppuks jöuan?
Kas kuhugile maale kus kütan köigile löuga jöuga?
Vöi saab keegi aru et mul .....
Elu hind
Elu hind
Ei ole iial see maapind
Sa pead lendama
Et leida ennast sa
Tee seda mida armastad
Et leida ennast siin maal
Anna endast köik
Ära anna endast pool
Sest nii tuleb ainult võit
Ainult nii läbid katsumuse nimega "elu kool"
Vöitle enda nimel
Et saada mugavaim tool
Sedasi leiad elu sine
Just dont be fool
Dont be tool
Give ur best in this school
Elu pind
Elu hind
See maapind
Raiskame aega et tappa enda hing
Sest önne otsides
Me saatust trotsides
Me halba "ennetame"
Kuni jöuame enekani
Ehk keegi kunagi
Ehk tulevikus kuidagi
Saab keegi aru
Ahh jälle ajan ma oma joru
Miks nii vöimatu on leida önne?
Kukutades päevi, kulutades tunde
Ehk keegi kunagi, kuidagi. Saab aru et mul on ka sees Süda
Ja igavesti, igavikku ma vöiks armastada teda!
Ehk keegi kunagi saab aru mis on mu hing
Ja et siinsel kohal pole minu pind
Mis on see önne hind?
Miks siin nüüd pole sind?
Miks önn lendab kui lind?
Otse lennuki otsa, ja .....
Mu elu on mustkunst
Mu elu on mustkunst,
muist päevadest ma vaatan taevasse
ja sisendan endasse,
et ma pole siin ju üksi.
See valge särk ja need räbalad püksid,
ei muuda asja halvemaks.
Pigem lase ennast lõdvemaks,
teed ise asja kergemaks.
Mu elu on mustkunst,
mul tekib ette must vunts.
Mis ma küll täna välja võlun,
palun sushit ja külma õlu,
pikutan ma jälle rõdul
ja vaatan taevasse.