Vaadatumad Elu luuletused
Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.
Kokku 1832 luuletust elust enesest
Õpetajale
Sa olid karm, kuid samas hea,
Sinu tunde ikka meeles pean...
Sa olid range, halbu hindeid sain,
Sinu sõnad eluks meelde jäid...
Sa naeratasid, olid tore,
palju hetki elust meelde tuleb...
Sa olid olemas, olid õpetaja,
Sulle tänulik on iga lõpetaja...
Sa oled Sina, oled inimene,
teeviit mu elus, minu ligimene...
- Tarmo Selter -
Süda ja poti
Südamed on erinevad -
erinevast puust,
nagu linnulaulukesed
erinevast suust.
Südamega hindamine
selgelt libe tee:
arvad, mis on esimene -
teisel viimane...
Südamega loodud suhted
tihti lä'evad katki -
pole sellest südamest ju
kasu vähematki…
Südamesse tihti võtad,
mida pole vaja -
ja siis leiad kannatamas
enda kogu aja...
Südamlik on liiga pehme
väga mitmel puhul -
süda liigub liialt tihti
kohalt karmil juhul.
Süda on kui lilleke, mis
aina kastmist vajab,
muidu ta su enneaegselt
hauda ka veel ajab...
Süda olgu nagu pärl, mis
pärlikarbi sees -
peid .....
Hinge rõõm südamele ...
Kui otsustab aju , mida hing ei talu ,
sellest meil tekkib , südame - valu .
Kas oled sa naine , või oled mees ,
see lõputu lahing , ikka meis - sees .
Peagi endas ,sisemist-rahu veel näed,
anded nüüd koonda ,teadmiste väed .
Võõras hingele mõtte , eemale-heida ,
mõistus - süda , koos õnne võid leida .
Kodu
Meil aiaäärne tänavas,
kui armas oli see!
Kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.
Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga,
Kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.
Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata.
,,Laps, oota’’ kostis ta, “see aeg
on kiir küll tulema’’.
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas-
ei pool nii armas olnud seal
kui külatänavas!
Läbi elu
Tahaks minna üle põllu
jälgi jätmata,
läbi metsa nii, et ükski
oks ei praksata,
üle luha nii, et ükski
rohukõrs ei kooldu,
ükski terve suvevalmis
kuprakaun ei pooldu.
Tahaks minna läbi elu
ilma kaitseta,
üle vee ja läbi tule
mõru maitseta,
igatsedes-armastades
ilma kahjuta,
soojana ja heledana
reheahjuta.
Tahaks tunda sinu sõrmi
keha klaveril,
ümiseda kaasa
jumalikul kaveril',
pihustuda piiskadeks
purskkaevu õrnas joas
suudlevate tudengite
tühjas tagatoas...
Tahaks minna läbi elu
soove matmata,
püstipäi ja pihkudega
nägu katmata,
päikese .....
Kord kohtasin ma Inglit
Kord Ingel oli puudutanud mind,
Ma tundsin soojust, hoolivust ta poolt.
Ta justkui küsis - mis on su elu hind?
Kes on see - kellest Sina kannad hoolt?
Siis vastasin ma Inglile, mis mind
On kõige rohkem õnnistanud teel,
Et olen elanud, kui vabaduses lind,
Et Kalli inimeste kõrval on mu meel.
Mis on see elu hind - kes oskab teada?
Kas avastamist unustatud veed?
Siis tuleb lihtsalt sammud õigeks seada
Ja Ingel lausus - kerget Sulle teed!
Tiina Klemets
Purunenud maailm..
Sõnad on näilikult tühjad,
Pilk nii süüdlaslikult helge.
Südames kahetsuse kuhjad,
Hinges kõik nüüdseks selge.
Mõtted vajuvad masenduse rajale,
Tunded lahknevad raginal kaheks.
Seletusi võib anda ühele või sajale,
Jääda võib sellestki liiga väheks.
Unustuse rajad keerutavad üles tolmud,
Mälestusi sügaval hinges hoides ja peites,
Ununeda võib kõik kaunis, mis olnud,
Meenub alles vastastikku mälestustega seistes.
Nii tühi pilk, nii kaudselt selged soovid,
Nii kibedad, nii valusad pisarate varjud.
Kui selgus selge teadmine, et siiski hoolid,
Miks .....
Torm
Mind ümbritseb vaikus, ei ühtegi häält
Maailm on hääbunud uttu
See on nii kõle, kustunud lootuse hääl,
Täis hääletut piina ja nuttu
Vaid mererannas, enne tormi
Kõik vaikib hetkeks ja siis...
Oled sa tuule oma
Nii tühi on hing
Nukrus on lendab tuulde
Torm lükkab ümber üksinduse seinad,
Ükskõiksuse tumedad talad
Ma luban end tunda jälle
Tormilindude lennust
Nopin oma unistused
Need, mida teised ei taha
Need, mille teised jätavad maha
Hallide kivide sekka
Kurvalt kaikuval rannal
Lõikheinas lebavana
Elu
Ei olegi sel ilmal nuttu enam
päiksepistega on kõik palju kenam
Varahommikul, kui loodus silmad avab
saab selgust kõigest
süda on nii aval
Kopsud täis on vabaduse õhku
masendav veel oli pikk ja piinav õhtu
Linnuvidin pehmelt kõrvu paitab
sekka kägu kukub
veel elamata aastaid
Merekohin
Merekohin mu kõrvus,
Need kerged sammud liivas,
Ja meie südamed põksumas võidu,
Tundes kaotusest kahjurõõmu.
Merekohin mu kõrvus,
Need rasked sõnad huultel,
Ja meie silmad pilgutamas võidu,
Tundes võidust kahjurõõmu.
Merekohin mu kõrvus,
Need hellad puudutused kätel,
Ja meie sõrmed higistamas võidu,
Tundes hüvastijätust kahjurõõmu.
