Kategooriata luuletused
Kokku 2228 kategooriata luuletust
Mõttetuste pikas jadas
lõpuks leiad ühe kiire,mis võiks olla elu mõte.
Ehmatusega siis märkad
seda püüdmaks sinu teele
sätitud on mitmed tõkked.
Purustada kõik need seosed,
mis sind sidund käsist,jalust.
Järsku taipad senist elu
elatud ,mis siiamaani
enam päeva pealt ei talu.
Aga pärast igat võitu,mis on tulnud liiga kergelt
järgneb pikk ja piinav valu.
Tühja tumma kaugusesse suunatud su pilk,
ei näe ju hinge piiri taha
Kuid siin samas kevadlillel sätendamas kastetilk.
Lakkamatult aina otsid leidmaks seda õiget tunnet
ei näe ju teise südamesse
ja kas selle armastuse ükskord üldse ära tunned.
Ära oota kaugustest seda mis ei tule.
Vaata siia samasse,nii ligidal sul olen.
Ma hakkasin mängima tulega
kõrgele lahvatas leek.
Valgusfooris on punane tuli,edasi sõidu keeld.
Väikesest lõkkest sai tulekahju,põgenen leekide eest.
Fooris süttis kollane tuli
lõppes edasi sõidu keeld.
Kui ette lõi roheline
olid järele jäänud vaid söed,
õrnõhuke suitsuvine
täiesti vaba tee.
Kuid minna ei olnudki enam,
oli kustunud valgusfoor,
söed enam ei soojendanud
tühjus valitses igal pool.
Rannaliival hullaksin sinuga,
võõramaist võõram mees.
Pritsiksin sulle vett
ja jookseksin siis sinu eest.
Laintesse peidaksin end,
Ja jälle siis välja ilmuks.
Rõõmust ja mängulustist
ma hüüaksin,naeraksin,kiljuks.
Siis keeraks selja ja läheks
sinna kust olen tulnud
Lihtsalt teen näo nagu poleks
meie vahel midagi olnud.
oo mu päev ja mu öö
oo mu päev ja mu öö
mis jõena Sinusse rahutult
suubub hing õnnest
kus kiljus valust nuuksus
Su käsi mind kui puutus
veel on meie vahel
Sind ja mind oled
ihu minust
igal õhtul laotab
igatsus laiali oma tiivad
läheb öösse otsima Sind
mu hingelind aita mul
üles leida end
olen Sulle kauaks
ajas antud
armsam kallis vend
mu armas meis uuesti
õitsele puhkeb
elu vastu leebus
hing kui heldub
Sinusse voolas
samamoodi nagu vesi jões
aja voolamises oled sina
mitte pilliroog kalmus
kaldavees kevadeti pilgeni
täis vett kraavid ojad
päevad õhtud ööd
hommikud on su kõrged
madalad kaldad
pilvine lapsepõlv
indiaanlaseks olemise
poisiiga onn puu otsas
kartulid küpsemas tuhas
nukust liblikaks saanu
märjad tiivad kivil kuivamas
niidetud luhal
Sinusse voolas
mu poisiea puhtus
ta otsatu nukrus
meretäis kurbust
Haavatavus
kõige rohkem õpetavad need
kes on sinu vastu
kes ei salli sind silmaotsaski
et õppida nende taktikat
nende tundeid
astuda nende sisse
ja näha nende silmadega
see õpetab
ja õpetab väga palju
nad on ikkagi ju inimesed
ja igal inimesel on enda
salanipid
ja turvaaugud
ja nad murduvad
samamoodi
nagu minagi
suure jõu taga
ei ole teatud tingimustel
mingit jõudu järel
ning kõik on haavatavad
las hing läheb hukka
pärast pikka halli
valget talve
puude soontes
iga pungani oksal
voolama hakkab mahl
heleroheliseks värvuks
talv otsa maja taga
raagus olnud kask
meel ära nüüd kaob
Emajõe luhta
sinilille kevadesse
hilja jõuad õhtul tuppa
säärikud viskad
rõõmsalt nurka
las hing kui tahab
läheb sellest nüüd hukka
et on plikaks kevade kaenlas
ema jälle on õhtu
ema jälle on selline õhtu
kus tahan et teeksid
mulle pai nukrus muudkui
rõhub hing on katki
valu mu jälle kätte sai
mis siis nüüd valgus
äratab hommikul üles
silitab põski ja varbaid
nii palju on tagasi ilmas
seda mida kardan
mu juustele pane
oma käsi armas
nii puhas nii harras
ma elada ei kardaks
Väsinud
enam ei taha nagu uskuda
enam ei taha nagu loota
ma olen harjunud selja näitamisega
"head aega" ütlemisega
soovide kustumisega
heade aegade kadumisega
üksildusega
(mida ma tegelikult ei talu
aga aega sellele olen ikka varun'd)
nende nelja seinaga
külma ja rõskega
ma tahan näha tõelist päikest
mitte seda Eestimaa lühikest suve
ma tahan lennata kaugele
ja puhata
higistada endast välja
mineviku ja õudused
ja pesta ennast läbipaistvas helesinises vees
et sündida uuesti