Elu luuletused
Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.
Kokku 1824 luuletust elust enesest
Elu küsimus
Igasugu mõtteid elust ringi uitab peas
Korraga ärkad ja adud-kui pikad on need elus elatud küsimuste read.
Jah, elus on palju keerdsõlmesid,
mida lahti harutama pead.
Elu ongi üks ja suur kingitus Sulle...
Küsimus vaid selles, kas ta meeldib
sul või mitte??
Elu Ukrainale
Iga päev ketran oma mõtteid,
kõik mõtted Ukraina poole liiguvad.
Mida saaksin teha,mida ära anda,
et rahu saabuks sel vaevatud maal.
Appihüüe kisenda üle maa ja taeva,
see valukarje, mis murrab südame.
Ukraina hing on täna valus ja vaevas
osa valust, võtaks endale.
Ööd ja päevad pole enam samad,
pimedus vaid vahet teha võib
Elu elan ühe päeva vabalt,
teised kingiksin Ukrainale ma kõik.
Elu piir
Kostumas on sõjakära,
kauge kannatuste hüüd,
palju on langenuid täna,
kodu, kallis, kadunud nüüd.
Kõlab laske mitmeid kordi,
oigeid pihtasaanutelt,
mõlemalt poolt vaenujooni
elusid on lahkund veel.
Kas veel tõesti nõnda palju
hukkuma peab noori, vanu,
sõjaloomus katmas välju,
veel elus mõni kannatanu.
Sõjas pole armu enam,
on vaid vaen ja võigas piin,
elades veel ainult täna,
kust küll jookseb elu piir?
- Tarmo Selter -
2022
Elu
Tulevikku vahel vaata,
elult kõike ikka oota -
vahel halba, vahel head,
lõpuks kõike teada saad,
mida elu Sulle toob,
võimalusi hetkes loob.
Vahel võttes, vahel andes,
vahel käte vahel kandes,
kasuta Sa ikka ära
võimalusi juba täna
elus luua, olles ise
armas, lahke, tundeline.
- Tarmo Selter -
2022
Elu retsept
Kui võtta pisikene
sõrmeotsatäis naeratust,
valada veidikene
juurde hellust ja soojust,
tilgutada sekka
veel rõõmu ja armastust,
raputada hulka
veidi kurbust ja igatsust,
segada sisse
emotsioonide pisaraid,
puistata peale
eluhetki nii säravaid.
Nii igaüks ise oma elu loob,
elades hetkes oma eluloos...
- Tarmo Selter -
Elu
Ei olegi sel ilmal nuttu enam
päiksepistega on kõik palju kenam
Varahommikul, kui loodus silmad avab
saab selgust kõigest
süda on nii aval
Kopsud täis on vabaduse õhku
masendav veel oli pikk ja piinav õhtu
Linnuvidin pehmelt kõrvu paitab
sekka kägu kukub
veel elamata aastaid
Peatus nimega Elu
Hing hetkeks peatus,
astudes kõrvale rajast,
mis igaviku poolt seatud,
sõltuvalt ruumist ja ajast...
Hing hetkeks peatus
peatuses nimega Elu,
otsides omale saatust
kehas, kus valu ja võlu...
Hing hetkeks peatus
vaid selleks, et olemas olla,
püüdes endas ilu ja headust
läbi eluea vaikides kanda...
Hing hetkeks peatus
selles peatuses nimega elu,
igal peatusel on oma vaatus,
oma hetked, tunded ja melu...
Hing hetkeks peatus,
et minna siis edasi ajas,
kui elus kõik tehtud, mis seatud,
nüüd edasi minna on vaja...
Igal hingel on oma peatus,
peatus nimega Elu,
.....
