Kategooriata luuletused
Kokku 2227 kategooriata luuletust
kui oled armunud
öö otsa nägu
pööratud Su poole
pea kohal tiksub kell
kumab veri
kõrvuti me soontes
helde ja hell
mis tuleb ei tea
veel küsima ei pea
kuni valgust pole aknas
päeva minema ei hakka
kuni käsi veel Su peos
õlg vastu õlga
öö meid seob
toetume vastu
ta hiigelnõlva
*
jätsin lukustamata ukse
viinapuuväätidesse
kasvanud majal
mida on mul karta
armsama poolt hüljatul
mida võib veel minult
võtta varas
täiskuul ja ritsikatel
siia enam pole asja
rohuna kus kurbus kasvab
vihmana nukrust sajab
Kevad on jõudmas, JAA!!
Nüüd päike on väljas ja õhtu on soe,
armastus Sinule põuegi poeb,
kui taevas on kuu, siis öö on külm,
on meenumas jälle talv.
Tuul on soe ja rohetab maa,
päikene hangesid soojendab,
lompides hüpates hõiskan: "Taas
meil kevad on jõudmas, JAA!!"
Las loodus see tärkab õitsele,
rohtumas mudane metsatee,
lumi see kaob nüüd ojades
kui paistmas on päikene.
Mina olen siin ja Sina oled ka
säramas kevadise õiena,
tulen Su juurde ja kallistan,
on kevad meil südameis taas.
- Tarmo Selter -
2024
Pangodi järv Petasmäelt
mets on võtnud kinni
ümbert järve kaela
hing jääb sellest kinni
hõiskab nutab naerab
ent sina pole järve vesi
mis peegeldab pilvi
kaldapuid
hoiab kalu salakesi
joodab kuppude
kuldseid suid
sinule on kaasa antud
iga päeva ühes pandud
ilu janu tõe palang
sõna palav
hingevalus silmavesi
Aprilli algus
Täna on tööpäev
aga vedelesin hoopis kodus
olen viinapudelis nagu allveelaev
mu hinges rohetab loodus;
valetasin naisele
et viin ta ämma poodi
vanamuti hoopis viisin matustele
ta elus keha sinna toodi;
kedagi endaga ei kaasa
sest kohtun võõra isikuga
ei tea kodus abikaasa
et magan teise emasega;
lugesin peaministri lubadust
et hakatakse tõstma mu palka
aga jälle see meedia valedest
ajakirjanikud lollitavad, ka;
ma autos viina kaanisin
keegi võõras mu ees kondab
tema õhku põrutasin
nüüd siga päriselt lendab;
tulin koju teatud asjaolul
päeva lõp .....
talv maal
lehtede ja õite asemel
kõikjal lumi valge
talve tardumus ja kargus
silmapiirini otsatu vaikus
külalisteks igavus mõni
külmetushaigus
aias oksi näriv kits
jänes ehmub mind nähes
küll meelgi harjuma hakkab
et valgust on päevas aina vähem
salli paned kaela mütsi pähe
hääl on kähe kui hommikul
teele lähed
kui jääd armastusest haigeks
tsüklist „Poisiiga“
tilkades seisavad
rõdul käsipuud
külm vihm äratab
mind nuukseiks
veri ehmub teades
enam eales
Sind pole mu juures
milleks ärgata minna siis
veel päeva uude
*
Tänavalatern ja vana maja
öö otsa kiiguvad
tapeedil lehitud oksad
tilgub köögis kraanikauss
eestoas kell lõi juba kuus
nüüd ma tean
täna jälle Sa enam ei tule
ei ilmsi ei unes