Elu luuletused
Kokku 2157 luuletust elust enesest
Upita mind räästa alla tagasi
Sa aita mind, ma palun Sind,
olen kui pesast kukkunud lind.
Upita mind räästa alla tagasi,
oma pesakeses tahan olla edasi.
Olen jäänud püksata,
tunnen end palja porgandina.
Elu rebib mind lahti koost,
kuigi olen meessoost.
Aga mu hing on õrnem,
kui on mõnel naisel.
Kurjad on need ajad, kurjad,
poleks kunagi ette arvand.
Elu oma korrektuure teeb
ja niidab vikatina julmalt, käidud teed.
Mida küll valesti olen teinud ma,
või olen lihtsalt nii õrna hingega...?
Upita mind räästa alla tagasi,
oma pesakeses tahan olla edasi.
Jalule tõus
Jalule tõusta on raske,
pärast pikka kurnavat elu,
kuid mõelda mul veidikene laske,
sest tunda on pisikest elujanu
ja miskit mu sees nagu ütleks,
et mul olemas on natukene varu.
Südame hääl räägib õigust,
hakkan teda kuulama,
tasapisi tuleb ka selgus,
tasapisi nüüd tõusta ma saan.
Iseendas löö kõik klatiks-,
hing sees kamandab,
küll siis kõik tasapisi laabub
ja uued uksed end avavad.
Mina ise
Kas on keegi küsinud: "Kuidas olla ise?",
olles ellu valinud oma inimese?
Kas on keegi öelnud: "Tahan olla ise!",
olles elus leidnud endast killukese?
Oma elus valikud ju teen vaid mina ise,
pole teiste asi öelda, kui siis ainult veidikese.
- Tarmo Selter -
2022
Kust tuleb luuletus...?
Kust tuleb luuletus?
Kuhu läheb ta?
Kus elab luuletus?
Kuhu peitub ta?
Kas on rõõmus luuletus?
Kas on kurblik ta?
Millist valu tunneb luuletus?
Kas ta kõikjal ilmapeal?
Luuletus, see elab meis,
peas ja südameis.
Sealt ta tuleb, seal ta on,
elus eneses.
Haapsalu linna
Ükskord proovi sattusin ma
Haapsalu linna,
ikka varsti tahaksin taas
jälle sinna minna,
promenaadil jalutada
öises ehapunas,
end meretuulel jahutada
lasta koidukumas,
mille tuuled veidi kargelt
paitasid me põske,
päiksekiiri ikka lastes
oma südameisse.☀️☀️☀️
- Tarmo Selter -
2022
Kallis õpetaja Kallis lõpetaja
Oled mulle õpetajaks olnud kogu aja
nii kodus, kui ka kooliteel.
Sinu õpetused ei ole olnud mulle kama,
ega mööda selga jooksnud need.
Jändamist ja muret olnud palju,
et püsida kindlalt eluteel.
Nuttu, naeratusi, noomitusi kodus, koolis ette tuli,
kuid kindlalt püsima jäi meel.
Kallis ema-, minu õpetaja,
koolipingis olime me võrdsed kõik,
aga kodus olin ikka Sinu poja-
minu kallis sooja südamega õpetaja.
Nüüd olen kooli lõpetaja,
vahest saab minustki õpetaja,
õpetaja, nagu mu kullakallis emagi,
ta eeskujuks olnud alati.
Nii palju lilli on täna ja sil .....
Tulen Sinu poole
Ma tulen läbi valgusvihu Sinu poole
ja võtan kõik Su mered enda hoolde,
kui kõiki ei saa, siis poole sellest.
Sul pole enam pisaraidki,
mida kuivatada
ja südames on kõle, ammu jahtunud juba.
Kuulda on Su hinge nuttu tasast,
tean küll, kelle-, või mille pärast,
aga siiski edasi Sa püüad liikuda,oma eluga.
Sa tea, et olen Sinu ingel,
kes tunneb kõiki valusid,
kuigi elan, olen taevas-kõik valud jõuavad minuni.
Minagi kord liha ja veri olin...
Nüüd elab hing, mis elada tohib.
Lõpetajale
Ole uhke enda üle,
aeg on minna edasi,
uued takistused tuleb
ületada sedasi,
et ei oleks kahetsust,
vaid naeru, elurõõmu,
siirust, headust, armastust
nii Sinu ellu saabub,
saatjaks lasteaiast, koolist
sõbrad, õpetajad head,
lähedastelt õnnesoovid
ellu minnes kaasa saad.
- Tarmo Selter -
2022
Lõpetajale
Koolitee on läbi saanud,
uued sihid ette sea,
kasuta, mis elu loonud
Sulle läbi kooliea.
Võimalusi tekib mitmeid,
vali esialgu üks,
kuid Sa selles ole kindel,
lahti jääma peab Sul uks
proovida ja katsetada,
luua, elult õppida,
tülitseda, andestada,
endal luba eksida.
Kool vaid tarkust õpetab,
elama pead ise,
leidma endas peaksid Sa
oma inimese,
sisetunde kandlekeele,
hingepeegli enda seest,
elus kindla mõttemeele,
Teil õnne soovin südamest!!
- Tarmo Selter -
2022
Vihma kord on täna tulla
Vihma kord on täna tulla,
päike puhkab pilvedes,
võtan endalegi aega,
ei ma täna rabele.
Vihmast rõõmu saavad metsad,
jõe-ja järvesuu,
iga puulehekene oksal,
iga siutsuv linnusuu.
Põllultki saab puhast kulda,
kui sealt vihm läbi käib,
iga seeme, mis pandud mulda,
kasvujõudu saab sedamaid.
Kui siis päike tuleb välja,
silitab kuldseid viljapäid,
siis taas rõõmu kõigil olla...
Vihmakene, kalla, kalla!
Sinu aeg
Sa saad olla päikeseks
neile, kes pole varjutamas
pilvena Su teed.
Sa saad olla hääleks
neile, kes pole vaigistamas
hingede keelt.
Sa saad olla sõbraks
neile, kes on siiramad
kui allikate vesi.
Sa elades saad vanaks,
jäävad Sinuga vaid parimad
ajast, mis Sul oli.
- Tarmo Selter -
2022
Loodus
Metsavahel ringi kondas,
väike karupätakas,
ninapidi samblas nuuskis,
käpa all olid mustikad.
Karupoeg oli nõnda armas,
karvane ja pehmeke.
Meelitas end silitama,
kallistama, mopsutama.
Kus on aga karuema,
äkki polegi tal teda?!
Tavaliselt karuema,
jalutab koos poegadega.
Vaevalt nõnda mõelda sain,
kui põõsas kahte-lehte käis.
Sealt välja tormas karuema,
möirgas nii, et mets kõik kajas.
Nüüd ei võta ma iial kaasa linnupoja,
kes samblas tasa siutsub
ja teeb hädakisa.
Küllap passib kuskil linnuema
ja mind ei aja enam mure taga.
Luule
Vahel ridu lugedes
Sa mõtled veidi ette,
mis võib ajas tulla veel
mu luuleridadesse,
on seal hetki eludest
või loodust veidi peidus,
ajahetkes valudest
või isiklikust võidust.
Siiski ei tea isegi,
mis elu mulle toob,
ei ette mõtle ridagi,
vaid uusi ridu loon.
- Tarmo Selter -
2022