Pikad Elu luuletused
Kokku 1728 luuletust elust enesest
Kõneldes
Kõneldes südamega,
väljendad Sa tundeid,
kõneldes hingega,
näitad enda sisemust,
kõneldes mõistusega,
oled rahulik ja kaalutlev,
kõneldes käitumisega,
väljendub Su mõttelend.
Kõik, mis teed,
on osa Sinust,
hetked Sinu seest.
Sa elu näed,
saad osa ilust
või varjudest Su teel...
Tarmo Selter
2022
Lapsed
Lapsed, meie lapsed on need,
kes kannavad rõõmu südame.
Lapsed,meie lapsed on need,
kel siirus põleb silmades.
Lapsed,meie lapsed on need,
kes sammuvad läbi elutee.
Lapsed,meie lapsed on need,
kes peegelpildiks me kodudes.
Lapsed, meie lapsed on need,
vahest valutavad südamed.
Lapsed, meie lapsed on need,
kannatav ja kannatlik meel.
Lapsed,meie lapsed on need,
kes istutatud hinge ja südame.
Mida tunneb väike koerake
Mida tunneb väike koerake
haugub iga krõbina peale
Ukse peal klähvib veidike,
siis vudinal jookseb sülle
Mida kuuleb väike koerake
haugub iga krõbina peale
Enda ümber tiirutab veidike,
siis vudistab aseme peale
Mida kardab väike koerake
haugub iga vihmasagara peale
Ukse peal klähvib veidike,
hirmujudinad tulevad peale
Mõtete lend
Kui silmapiiri taha kaob päike
ja päev kaotab oma läike
Mul veidi kurb on meel,
siis mõtteid mõlgutada tahan
Sest päevast,mis on jäänud maha
Pikalt tõuseb päike
eemalt silmapiiri tagant
Uus päev saab uue läike
ja mõtted mõlguvad nii vabalt
Sest päevast,mis on antud ette
Vana mees istub pingil
Vana mees istub pingil
pühib silmist pisaraid
Ei tuule süü ole see,
et silm nõnda vesine
Südames ta nutab
nuuksugi ei tee
Hingest laseb lahti
kõik, mis haiget teeb
Võtab põuest foto
väriseval käel
Juba käes on õhtu
Samme seab uus päev
Pink on rohtu kasvand
koos mälestustega
Rohus mõned lilled
veel tuules õõtsuvad
Vee peal
Ühel ilusal ilusal päeval
avasin eneses võime
kõndida oskan vee peal
Oh seda vaimustust-imet
käisin ja jooksin- jalgade all
vaime vahtisin kalasid seal
Vesi oli uus vasttärganud maa
mida teised ei mõistnud
mina vaid teadsin
Kui õhkõrn oli see tasakaal
kord tugevam kord hapram
tasaseks sammud seadsin
Ühel hetkel pool elust käinud
olin kõiksugu vete peal
polnud kordagi kukkunud läbi
Nojah oli kogu aeg külm
miinus kakskümmend või nii
kõndisin külmusin kõndisin nägin
Nägin seal vett ja vilet
õrn ja libe oli taldade all
kuid nii ilus et teised ei lo .....
Ajavaod
Kõik kaob ja sünnib taas jälle,
ajavagudest saab elu uus
Ajavagudesse jätame jälje,
mis ajalukku talletatud on
Küntud ja külvatud on palju,
küürutatud selga
ja suudeldud maad
Mustale leivale suud on antud
50 grammi leiba-nälga kustutand
Need ajavaod on jätnud oma jälje
nad südames ja hinges sügaval
Kõik kaob ja sünnib taas jälle
jäävad järele vaid ajavaod
Elu on üks suur mõistatus meile,
äraarvamatu ja uus!
Naeratus
Mis naeratus see on,
mis jõuab südamesse?
Mis naeratus see on,
mis muudab rõõmsaks meele?
Mis naeratus see on,
mis unustab kõik mured?
Mis naeratus see on,
mis elust läbi pureb?
See naeratus on ema lahked silmad,
mis naeratuseks langeb lapse suul
See naeratus on hool ja leppimine,
kui hinges murekoorem
nõnda suur
See naeratus on suur päikseketas,
mis puistab rõõmusära südame
See naeratus on surematu aare,
mis hingesoojust jagab eluteele!
Üks päev kevadet
Kevad taas paitamas on põski
kuigi pikk talvekuu veel ees
Puudel pungad juba lahti
avatud on kevadele tee
Metsas trill ja trall nüüd
läheb lahti
koopast ärkab karu-unine
Keset talve kevadpäev on tore
siis hinges rõõmu, veidikene
Vaatad kõrgel sinitaeva poole
Kõik see ilm on imelik-tõepoolest!
Hetkeks üheks igavikuks
Elus juhustest on ahel
vahel lakkamatu- vahel
elu õnne justkui viinuks
miski igavikku viivuks
Mida paremat nüüd tooks
elu lõpu kaunis jooks
kuristiku serval soostud
küllap aitab- küllalt joostud
Seisakus on juhuslikkus
hetkes igaviku pikkus
oled korraks kahevahel
kahe igaviku vahel
Siin on otsus milles piirdud
vaadet imetled ja pöördud
Või siis sooritades hüppe
maandud tundmatuse rüppe
Elus juhustes on ahel
vahel juhuslik kuid vahel
proovib meie meelekindlust
kutsub mind ja mulle sind just
Kummas igavikus viivuks
peatuks üheks hetkeks- piiluks
kuh .....
Ilmataat
Ilmataat nüüd näitab võimu
teeb mida tahab
tahab,mida teeb
Kord jaanuaris kevadega meelitab
Kord aprillis lumehange meisterdab
Vahest üldse ei saa aru,
mil tembutab,
mil vihastab
Hoia kõrvad lahti täna!
Kuula,mida Ilmajaam pajatab!
Prognoos on Ilmataadil vali,
vastupidist sajatab,
ootamatult lajatab
Siin ei ole miskit teha,
vaata vaid ja imesta!
Ela
Juba pisikesest peale,
vaatamata eale,
muretseme vahel liiga palju.
Mida aasta edasi,
on ikka sedasi,
et on rohkem kurbust kui nalju.
Lase mõte vabaks
nii palju kui vaja,
et olla hetkes, olla olevikus.
Ära hoia kinni
oma eluringi,
ela vabalt nii täna kui tulevikus.
- Tarmo Selter -
2022
Uni
Öösiti hoolib must sageli unetus
pimedas pilgus on mustreid ja endeid
päeviti pajatab silmade punetus
teisitimõtleja tumedaid tundeid
Haldjahing soovitas apteegis rohtu
ravima röövitud puhkuse rahu
teadmata tundmata lähtuvat ohtu
ulatas nööpideks vermitud rohu
Neelasin nööbi- näe isegi magan
hõljumis kangastub müüjaga deit
on armastus tema ja mina- oi pagan
neistsamadest nööpidest köidetud kleit
Võrgutud silmadest- tema mu kõnest
neelasin kleidi eest mitugi rohtu vist
leian end äkki veel uuemast unest
hetk enne kehade kirglikku kohtumist
Unedes u .....
Naeratus
Sa kergel sammul tuppa astud,
vaatavad kõik Sulle vastu,
märkad segaduses silmi,
on see või on ilmsi.
Astud vaikselt kaugemale,
naeratades kaunimalt veel,
märkad siis ühtäkki just
teiste suudel naeratust.
Sa tulid, tuues sära juurde
nende halli päeva suurde,
tea, et piisab ühest vaid,
loomaks hetki säravaid.
- Tarmo Selter -
2022
Ole Sina
Lase päikesel paitada palet,
lase tuulel sasida pead,
ole hetkes ja ajas, mis tuleb,
et olla ja tuua Sul head.
Naerata, loo ja ole ise,
lase tunnetel tulla enda sisse,
nii lood Sa endast inimese,
kes on tugev ja valitseb hetke.
Leia hetked, et elada endas,
ole see, kes Sa tahad, sisemuses,
sinitaevas Sind vaikuses embab
ka elu tormises olemuses.
- Tarmo Selter -
Sinitaevas
Kas Sa sinitaevast näed,
on kadunud kõik pilvemäed,
hing see lennata nüüd saab
üle sinitaeva, maa,
tuues soojust südameile,
päiksevalgust hingedele,
armastuse põsepuna,
mis Sus' peidus oli juba.
Kui kord saabub südaöö,
on puhkend armastuse lõõm,
süda löömas ühte takti
teisega, mis oli katki.
- Tarmo Selter -