Vaadatumad Kategooriata luuletused
Kokku 2223 kategooriata luuletust
ärtuemand
Näole ta kannab perfektse
viimseni viimistletud meigi
punased tikk-kontsad kingad
kaunistavad just pediküüri
nautinud jalgu -
neid mis pole iial puudutanud
külma ja räpast põrandat.
Mannaroosa kleit katmas
tema veatud telge -
büsti mis võtab iga mehe
nõrgaks ja nende südamed
endale võidab -
hiljem neid hommikusöögiks
ta sööb, sest on dieedil.
Oo ärtuemand oota veidi
nooruse vooruses sa särad -
kuid ka Sinust saab kunagi
Potiemand ja oma
mineviku hõnguses
ära siis sa lämbu.
Rest In Peace
See pole kõik minu süü,
see, mis siin juhtus.
Sind enam pole nüüd,
meil plaan linna minna luhtus.
See õhtu veel kauaks meelde mul jääb.
See õhtu, kuis põletasin käed.
Seda tea, et
See õhtu, mil lahkusid sa,
sõbrad sind mälestades...
...langetavad pead.
Kõigil kurb on meel...
...ja pisarais nägu.
Süüdatud küünlad
ja hauale viidud lilled...
...miski pole enam endine...
...jälle üks sõber vähem...
...on see elu vast üks suur piin...
04.03.2008
Vajumine unustusse
Praegu keset merd ses suures laevas
olen kurb, kuid ikka mõtlen sulle.
Tähed säravad selles öises taevas,
säravad eredalt ja ainult sulle.
Ma loodan, et homme tuleb parem päev...
...parem tänasest,
millest homme saanud eilne päev.
Kuid on hetked, milles elan vaid korra
ja on päevad, mis kahjuks kunagi ei kordu.
Ma ei ole kindel, kas uue päeva algust näen
ja ei ole kindel, kas tänast homme enam mäletan...
...sest...
...tänasest päevast saamas on viimnepäev,
homme keegi mind enam ei näe.
Keegi ei mäleta ja keegi ei mälesta
ja eda .....
Surnuaed
Mõnedel seal kõhe on olla
ja mõnedel hea.
Seal on vaikne ja rahulik
ning keegi sind ei sega.
See on surnuaed
ja surnuaed on koht,
kuhu igaühel sattuda
reaalne on oht.
Tuhanded hinged seal on üheskoos,
nad minema sealt ei saa.
Hinged lõksu sattun´d sinna
nagu kurvas muinasloos.
Igal hingel rääkida on jutt,
kuidas sattus sinna tema.
Mille läbi või kelle süül,
mõni hukkus omaenda käeläbi.
Kas sured noorelt või vanalt,
selle määrab saatus,
kuid kõigil lõpp-peatus sama,
siis terve maailm sinu päralt.
19.12.2008
We live like kings,
yet bathe in poverty.
Finding treasure in nothing,
making us question our sobriety.
We take what is ours,
yet refuse to share.
In most of us,
caring is rare.
Refining our hearts,
difficult it seems.
We all wish for lives,
that appear in our dreams
Jälle raamat
Jälle raamat,
kingitusega ei mingit draamat.
Ju tekkida ei saa,
kui kindla kingi teed sa.
Kuid kas ta üldse lugeda viitsib,
või oma kingiga oled hoopis kitsi.
Kui talle raamatu kingid,
annad talle justkui lingi.
Lingi uute uste avamiseks,
uue loo avastamiseks.
Aga see ju peaks olema hea,
kui inimene aastas loeb mõne rea.
Nii, et pole mingit draamat,
kingi talle jälle raamat.
Tuul tõuseb.
Tuul on taas tõusmas,
Omakeeli on ta laulmas.
Maailmale teatavaks tegemas,
Ka nähtamatud asjad on vägevad.
Keerutab ja lennutab lahtist sodi,
Tema teele ära roni.
Puhub mütsi peast ja sodi silma,
Oodata on keerulist ilma.
Vihmaga koos on nad paras piin,
Neil omavahel tõsine liin.
Üks kastab ja teine puhub,
elu nende tegevus rusub.
Tuli
Hoia endas tuld sa väikest
Ammuta energiat päiksest
Naudi öötaeva kuud ja tähti
Naudi rohelust võrratut
Hetkeks võta aega, vaata
Ole vaba, ole uhke
Tunne rõõmu inimsuhtest
Kujunda end ja oma ümbrust
Ole julge, ole aus
Võta vihmas kümblust
Kui vaja võta varju
Kui vaja, appi karju
Kuid leeki ära unusta
esimene kodu
Klõpsatab lukk
uks jääb suletuks.
Ajapikku seegi paik
mälestuste hõlma
vajub -
jäävad meenutused vaid.
Ometi oli siin meie
esimene ühine kodu
reaalsuse eest peitu -
pugemiseks varjupaik.
Nende seinte vahel
ühel ilusal õhtul
sõrmuse pistsin
Sul sõrme -
sain oma elu parima
jaatava vastuse.
365 päeva abielu täitus
väikses kahetoalises
korteris mis tundus
just tol hetkeil meile
nii hubane ja kodune.
Klõpsatab lukk
uks jääb suletuks
aga meie südamete
kodu jääb kõikjal
üksteisele avatuks...
Mõru elu
Sind rõhub kurbus,
mõttes küsid endalt:
Mis oli vale,
miks õhus nukrustolmu lendab?
Miks äkki kadus lembus,
sai võõraks lähedus?
Miks kustus koldevalgus,
nüüd meeldib jahedus?
Sa ära hingesoppi küll lase kaotusvalu,
peab elu pakkuma ka natukene mõnu!
Jääb ikka alles Sinu elu,
mis sest,et kohati ka üpris mõru!