Hinnatumad Kategooriata luuletused
Kokku 2228 kategooriata luuletust
Muutused
Unustan ma kõik,
isegi millest koosnes see lõik.
Kuidas särasid su silmad
ning muutusid tormilised ilmad.
Su naeratus muutus helgeks
ja su meeled õppisin selgeks.
Nüüd tean, mida oodata
ning oma tundeid proovin moondada.
Sind unustada proovin
ja head sulle soovin.
Tänutundes oma esimesele õpetajale
seesama aabitsavalgus
igas klassitoas
seal kus elu algus
hommiku koldses joas
seismas keset aega
õpetaja
vette juhtimas laeva
purjesid hõbetamas
kuis plagiseb vastu poorti
sinimere laine
tuul rebib purjesid hooti
hing tormist aimleb
krigiseb randudes kett
millega ankur lastakse vette
valgeid pilvi lagedat vett
kui küllalt oldud retkel
seesama aabitsavalgus
mis oli rehetoas
tema kuldne malbus
ülal aja kohal
veel pisut sügisest
koltub jälle taeva alune
nagu tuhandeid aastaid
samamoodi kui lind lill mets ja põld
sa seda ainult nukralt vaatad
peitma hakkad hinge eest
raagus metsa vettinud
kõrrepõldu
kuldseid lehti okste kaelas
tühja taevast
väristama sellest õlgu
*
jääb voolama jõgi
lehtima mets
õitsema lill saab
vihmaküpseks pilv
ka siis kui mind
enam pole siin
minust rääkides
seda saadab vahel
ohe valu hele piin
möödub lein elu
uuesti hetke täidab
siis läidab
13.10.2022
tankasid triiki täis klaas
loikudes näha
veel puude raagund võra
porikuu halli
taevast nii kuid nädalaid
silm sellestki rõõmustub
*
kui Sa mind suudleks
hing avaneks luulele
õieks muutuks me
palavikus huultel arm
kaoks päevast sootuks aeg karm
tsüklist „Poisiiga“
kaks sina täna
mu päevas üks ülal ja
teine järve vees
nii sügav puhas ulbib
õhtuni meel nende sees
*
Õhtust järve vaadates
järv peegelsile
üksteise kõrval kuused
koltund kased vees
mis on tõeline see mis
kaldal peegeldumas vees
*
koltuva kase
otsas vares kraaksatas
uuesti vaikus
harv nukk .....
päike ja inimese elu
on aegu mis on olnud
päikese käes ja teisi mis
on seda praegu
ja muud ei olegi
midagi iialgi
vaarao pesupesijad
kuidas pääsevad teie
kilked ja nakatav naer
ülevaataja valvsa pilgu alt
Niiluse pilliroogu täis
mudastelt kallastelt siia
on aegu mis on olnud
päikese käes ja teisi mis
on seda praegu
ja muud ei olegi
midagi iialgi
Rohkem ma enam luuletusi siia üles ei riputa. Aitäh, kõigile neile, kes viitsisid neid lugeda. Ehk pakkus pisukest huvi.
nagu poleks elugi
olnud midagi muud
kui üks lõputu
ajalehe lugemine
mõrvadest
liiklusõnnetusteste
hinna ja maksutõusudest
olemine mitte midagi muud
kui politseiülemate kuningate
ministrite
panga- ja vangladirektorite
linnas teatrite ees
näitlejate hiigelpiltide
vahetumistest osasaamine
sekka kevad suvi sügis talv
rakettide stardipositsioonidele
viimine
mõned põgusad kohtumised
õnnehetke ootused
suudlevate tudengite
märjaks saamine
raekoja purskkaevust
aja hammasrataste vahele
et kättpidi jäi mõnel meel
ja muidugi majade
varjud täpselt samal koh .....
Sula
äkki tunned taeva all
on kohal kevadkargus
sa päeva jälle oled armund
iga meel kui rohi mullast
külmast värisedes
aralt tärkab
rõõm sellest veres üles ärkab
silm lombi vees pilvi
madalas ja hallis vinas
lapikest taevasina
siis ahnelt märkab
ja ära ei saa kaua sellelt silmi
nipet-näpet
öö võttis mult Su ära
ubinatega okstel
sametmust jättis
voodi puutumatuks
ukse suletuks
*
Jumal tänatud
elus alles on kõrge
viilkatusega maja
kaev õues puud kuuris
akna all lillepeenar
sa seda endale pole
keeland sellest
enam pole lahus
üleni eemal
jalgadel ununenud pole
suve hommiku kõrvetav kaste
pilgul teeäärne kolletuv kask
sügisvihmast raske vaskne
ka nii võib tunda
vaatame vaikides teineteist
koltuv mets ja inimene
meis mõlemas suve hääbumise lein
taeva alt et lahkub õitsemise ime
mets viimaks sulle lausub
mine nüüd tuppa
väljas on juba pime
näha pole ühtki õit
liig kaua niigi sa ainult
arutult nukrust jõid
mille sügis päeva tõi
tüdrukuna
need valged ööd
jälle magada ei lase
kortsub tekk ja ase
tuppa nõrgub tunde
kardinate vahelt
koiduvalus õnne ootust
rõõmust tulnud ei-tea-kust
akna taga öö et pole must
hing õitsmisele avatud
sa äkki joobud
kõigel omatahtsi tulla lased
et unuks uni sootuks
meel justkui vipsis peaga
temast kergelt loobus
Loodus kannatas, nüüd on meie kord
Jõgi annab oma väge,
iga sõõmu veega.
Mets pakub oma kaitse,
iga elava puuga.
Veesulin kastab kõrvu,
nii ühtlaselt ja kuivalt,
ma ei tea miks, aga kurvalt
paneb see mind tundma.
Kuidagi kiiremini on hakanud jooksma
ja haarab kätte kõik kalad ja urvad.
Ta on tõsiselt jäine ja turvav,
mineviku valu mäletab kanda.
Mets vaikib nagu alati,
aga vaikuse heli on uus.
Nüüd vaikusesse ka teised valati,
lootes kaitsta elu puidurüüs.
Juured sügavalt paiskab välja,
läbi mulla, surnud puidu, inimluu.
Inimese kulla, investeeritud aja
katab lehtede varjuga, k .....
viib kevadesse uude
13.05.2022
kui okstel paisumas on pungad
pargis sinetavad sinililled
meel taeva sinast
enam pole lahus
see armsaks muutub
kui hommikuti aknal ruutu
mu laupa puutub
õhtul hiljem toas süütan tuled
ööseks enam ust ei sule
pilgeni mind rõõm nüüd täidab
et teede ääres
kullendavad võililled
lehtind metsa kägu tuleb
see rahutuks teeb une
viib kevadesse
õrnrohelisse suurde
ilma imelisse uude
ühtviisi tuikab veres
koivalges kiivitaja kaeblemine
mets helerohelises vines
päev valus ere
põld kus lõppes külv
algab elu ime
surm ja sünd
korraga on hetkes ühes
ja sina ise
hammustades huulde
teel tundi uude
*
Czeslav Miloszit lugedes
Sõja üle elanutele mõeldes
vanade meeste luuletused
on sama läbipaistvad
kui tilgad vihmast oksal
sarnanedes täis kasvanud
lehtedele puul
kui paljud sõnad
linnade pommitamisel
ära on põlenud
jäänud mürsulehtreisse oigama
surema nõgestesse
neilgi mida surm pole
puudutanud
puudub endine värv lõhn
su .....
Valikute küsimus
Sumedad suvehommikud meenutavad mulle ärkamisi
vanaema korteris
vanaema-vanaisa voodis
eraldatuna, kui ärkasin seal "valgete rooside" peale ülesse
ja ema askeldas juba köögis
Ei tea, mis tunne on oma vanemaid matta,
oma õde matta
ja seejärel ka pärandusest ilma jääda sugulaste valede valikute tõttu
Aga see kullasärane hetk on mul mälupildis, mälupangas ja seda minult keegi ära kustutada ei saa
Vanaema juures olid alati pastapliiatsid,
laste pliiatseid seal polnud
ju ma midagi punase söögilaua taga kritseldasin:
maju ja autosid, neid oskasin kõige par .....