Vaadatumad Elu luuletused
Kokku 2159 luuletust elust enesest
Teenija
Ma oma ōpetajaid teenin
nende haavu pesen vees
nagu Jeesus pesi jüngrijalgu
pōlvili all ees
Ma lōivu tasun ajaga
mis loodud kōrkja kajana
kus ōpilane ōpetajal ōpetajaks sai
Ja teed mis jooksid risti
kui egod rinda pistsid
kus sōnadega hingedesse riputati ristid
Need kogemused veatud
on praktikasse seotud
see mōistatuse lahendus
mis peidus enda sees.
surma hind
sa surma hinda küsi surnuilt
kes elusad, ei nemad tea
teed valgustavad pōrgu lühtrid
ja vallasandid nurga peal
sa kaalukausil vaagi heasti
kas väärt on tegu toores jōud
on mōttemōlgutuste mesi
mis magusaks teeb päevaund
sa küsi elult enda ehteid
kui kirjuid sulgi küüru vead
on taevas vōrdselt kōiki tähti
ja paitab päike kōigi peal.
puts.®
Ajutine
Ma valisin koha sündida ja surra
Ajutiselt siia tulles müüte sellest
maailmast enda jaoks murda
...
Ma valisin alguses elu, muretu-selge tee
kuid millegipärast oli seegi väga
kõver ja käänuline
Ma arvasin, et see on ajutine,
lihtsalt kiirelt mööda minev aeg
MIS üheks silmapilguks lööb leekima
armastuses maailma vastu.
Lööb leekima kires ja lõõmas
tuues kuuma ja hurma-
viies mure ja surma
Ma arvasin ühel hetkel,
et elu on igavene ja see hetk
jääbki lõputult kestma.
Et armastus maailma ja elu
vastu päädib kingiga
olla surematu
See oli unelm, .....
Hommik
Kuidas tulla hommikusse
öisest koidukumast,
kui Sa alles unedesse
läksid ehapunast?
Ava silmad päikesele,
siruta end välja,
päiksekiiri südamesse
püüa kohe täna!
Vaata ringi, tõuse üles,
naerata ja sära,
ärgates nii hommikuses
vaikuses ja käras.
- Tarmo Selter -
2022
7
Restarti 7 päevaga sa teistel lubad anda
Kuid millal iseendaga sa veetsid päeva rannal
Mil viimati end kohtasid
Mis oli kuulda endas
Kas 7 päeva imesid ka endas lubad tunda
Kas köik mis lubad teistele
Ka endas vilju kannad
Vöi oled puu mis kuivand seest
Ja oksad raagus paljad
rada
veab välja see rada mis sohu viind ajas
sammal jalgeall kindel ja paistmas on kallas
puid teele jääb vähem
juba paistavad tähed
mōned parmud veel kallal, kuid neidki on vähem
väge täis käed kui head kannad tulles
südames kergus ja hing ärkab unest
vooruse väel pungad sirguvad puudeks
päev päevalt minnes ja kōik muutub uueks
Tühitallajad
Varakevadine ilmetu päevavalik
vihma kallab kui talvel, mis läind
Kadrioru inimtühjadel tänavatel
tühitallajad tühjavad teid
Vōetud rollid kōik ōpitud pähe,
rangelt kinni neis ringides joon
Peened palitud katavad keha
nööbid kinni, kōik varjul kust poob.
Kui kord kunagi kohtume jälle
Kui kord kunagi kohtume taas.
Ja sa tunned mind ikkagi ära.
Siis silmad sa tõsta võid maast.
Ning mu südames teha võid kära.
Ma ei unusta ära sind iial,
ei eales ma lahti ei lase.
Hoian kinni ma kõigest mis oli.
Ning mu mõtetes leidub sul ase.
Aastaid läinud on mööda nii palju.
Aega kahjuks ei tagasi saa.
Aga pole ju hilja meil liiga,
et veel elada saaksime taas.
Palun midagi uut selles elus.
Mis silmad taas lahti mul teeks.
Mida oodata, tahta ja tunda.
Et põleks tuli mul südames veel.
Tahan hirmu ma tunda su ees.
Sinu küüniseid tunda ma nahal.
Minna .....
puidust tulbid
suvi sulab ja värvuvad lehed
sōpru teele toob jahtunud tuul
tähed sōnadeks, sōnadest lehed
riita laotud on augusti suul
sügis silmis mu armunud sōbal
viibib viivuks veel vōlutud hetk
päike pōleb end, pruunistun tuhaks
puidust tulpidel vahetan vett
August Puts
Loomad rooli taga
Piirkiirust ületada ei tohi
nii seatakse teisi ohtu
kui olla juhm, ära juhi
seadus neisse hästi ei suhtu;
mul pohhui mis neist saab
pangu jah masinaga pauku
mis saab, seda saatus teab
viskame mulda nende hauaauku;
mul autos pardakaamera
ning oskan lõuga anda
kaua ülbitsejad ei naera
sest "ässad" liiklust ei esinda
Lill
Lill see õitseb vaikimisi,
särab päikse poole,
kaunistamaks lillelisi,
iluks lillesoole.
Ära lille kohe nopi,
las ta õitseb edasi,
loodust armastama õpi,
tea, et saab ka sedasi -
meelde jätad emotsiooni,
imelise mõtte,
võtad pildiaparaadi,
teedki ülesvõtte.
Õis see õitseb õue peal,
on peegliks päikesele,
luues ilu suurele ja
sära väikesele...
- Tarmo Selter -
itked
elada suurelt on hiiglama lihtne
hingelt pead pühkima ahnuse itked
itked mis istutand sinna on hirm
itked mis hōikavad minu ja mind
siirus ja headus need hääbuvad hääled
kallid kui armsama kingitud meened
asjades kinni ei saa käia rada
asju on palju, nii kitsaks jääb lava
radadel kulgedes end vabana tunne
isegi siis, kui uudne saab tunne
itked mis jätada sa kōndides sinna
neid pole vaja saad kergemalt minna
Miks on see nii?
Miks on see nii,
et taevas on tähed?
Miks on see nii,
et armastust vähe?
Miks on see nii,
et raske on olla?
Miks on see nii,
et nutt tahab tulla?
Miks on see nii,
et mõtlen aina?
Miks on see nii,
et sa mind painad?
Miks on see nii,
et aeg läheb mööda?
Miks on see nii?