Kategooriata luuletused
Kokku 2223 kategooriata luuletust
elu on surm ja surm on elu
Keeran elule selja ma
tahan ära minna ma ka
sest elu on raske
ja surm on kerge
ma ei taha enam elada
ja seda rasket kooremat kanda
ma tahan minna
kuhugi kaugele linna,
mis seitsme maa ja mere taga,
kus elu on kerge
ja surm hoopis raskem
kui surm on tõesti see
see unenägude tee
kui tõesti uinudes sureme
ja surres lihtsalt uinume
kui surres näeme und
ja unes näeme surma
siis tahan ma surra
ja mitte kunagi tagasi tulla
sest uni on kerge
ja elu on raskem
elus peab tegema valikuid
unes aga teed mida õigeks pead
unes näed neid keda tahad
elus .....
Ema,kallis!
Istu ja vaata,kuis
Täna tuul valssi tantsib just
sinu rütmi saatel.
Tunne ja naudi,kuis su nahka
Süstib päikene kauge ja mahe oma
Lõputuid kiiri.
Kuula ja kuulata,kuis
Kaunimad laululinnud sulle
Laulavad viisi kõlavat.
Vastu sa võta sinine
Taevalaotus,kust unistused
Suured hajutanud pilved.
Tunneta kuis õhk kerge ja hell
Kannab sind kõrgustikele,kus
Ootamas sind mina,hoidmas kuldliiliaid,
Niisama kuldseid kui sina,kallis ema.
Kevad tuleb
Soojad päiksekiired maani ulatuvad,
lumi, mis veel maas, sillerdab.
Talv ei taha ära minna,
peidus lumekoore all.
Siiski päiksel võim on suurem
tuua peidust välja talv.
Kevad tuleb uuem, suurem,
naerab päike taeva all.
Märtsikellukesed ootel,
naistepäevgi pole kaugel.
Tilkuvat nina luristab lumememm,
aina lähemale tuleb kevade samm.
Sügis
Sügis, sind ma nägin eile,
kuulsin öösel vingumas.
Puudutasid minu hinge,
sa oledki päriselt olemas!
Oled pisut nukrameelne,
kuid särts on sinus olemas.
Küll natukene hilja tulid,
vaikselt ja salakavalalt.
Aga täna oled ilus,
soe ja lahke meelega.
Midagi nii väga tahaks,
oma hingest sulle kinkida.
Sügis
Sügisel kord lehtedega mängisin ma tuules,
mille kohinat ma puude ladvus vahel ikka kuulen,
tundes ära sügisese raagus okste laulu,
täna tuleb minuni see tuuleiili kaudu.
Lehed õhku viskasin ning silmitsesin värve -
oli punast, oli kollast hommikust, mis karge,
päiksekiired sillerdasid jääkristallilt vastu,
silmitsen veel veidikene, edasi siis astun.
Puudel lehti vähemaks jääb aja jooksul veelgi,
paljad oksad raagus puud ei kaunimaks küll teegi,
siiski tuleb leppida, ei miskit muuta saa -
sügis on me Eestimaal ju vaikselt võtmas maad.
- Tarmo Selter -
2022
Õhtu
Väikesed pilved kaunimas taevas
on mõtted Su südame seest.
Miks ennast Sa hetkes sellega vaevad,
mis ootamas elus Sind veel?
Ava süda, naudi hetke olemust ilus,
lase endasse loojuv õhtupäikene,
mine pilvedest mööda, mis tekkimas Sinus,
siis tärkab uus tunne nii väikene...
- Tarmo Selter -
2022
õhtu maal
kuu küpse odrapõllu kohal
rohi kastest märg
nii juba mitmel õhtul
hetk kui tarus mesikärg
meeltes ammu unund lõhn
üksik ritsikas
üleni vist siis
kui olin alles laps
tee ääres raudrohu
valge õis helendumas öös
männimetsas veel vaid alles
vaigust lõhnav päeva hõõg
see valgub õhturahus
omasoodu verre
jääb sinna ööks terveks
*
mu sõrmed janunesid
Su puudutusi
üle riigipiiride
lumiste mägede
nad ulatasid unes
üksteisele käed
me silmad seda näeks
me selle sisse jääks
Rahu
Kui veidike vaatad Sa enese sisse,
hindad seda, mis väljaski on,
mõtled ja hindad hetkes elu riske,
vaatad, mida aeg on Sinuni toond.
Väheke mõtled ja muudad siis seda,
mis rahutust loob Sinu sees,
ela rahus iseenda ja mõtetega,
leides rõõmu oma südamest veel.
- Tarmo Selter -
2022
Rõõmus suvi kestab veel
Las jalakene kepsu lööb,
las suukene joodeldab.
Lase südamel rõõmud valla,
las tuul su meeltes möllab.
Korja lilli põllult, aasalt,
liugle mööda metsateed.
Võta linnulaulud kaasa,
võta kõik, mis rõõmu teeb.
Liblikate lendu vaata,
kuula ritsikate sirinat.
Viska pilku rohu alla,
otsi punetavat maasikat.
Suvel magusam on elu,
taaka vähem südamel.
Suvel suurem elujanu,
mõelda ja uinuda vabas looduses.
Suvering saab varsti otsa,
kuid rõõmud jäävad südame.
Ei ma enam kiirelt tõtta,
elus on palju ära teha veel.
Varahommikune mets
Õhk virvendab ja vajub vaikselt metsale,
lilled samblasülest ärkavad ülesse,
viimased lehepungad puhkevad õitsele.
Soe tuuletiib lendab üle metsade
ja mühiseb tasasel viisil puulatvades.
Siginat-saginat kuulda on linnupesades,
nokakesed avatud on linnupoegadel.
Siilipere keras, nad lehtede all,
ninakestki pole näha- on üks suur kerapall.
Kribin, krõbin siin ja seal,
silmale nähtav pole eal.
Kuid kõrvale kuulda on iga pisemgi helin,
ja vahest võib tekkida ka külmavärin.
Kevad
Pahupidi pööratud on jälle kevad,
rasked pilvekoormad peal.
Päikest näha pole enam,
uduvine hiilib mööda maad.
Sügise näoga vihmalombid,
laiutavad tee peal ees.
Eemalt paistab silma mulle,
toomingas, mis õiteseb veel.
Soe tuul on alles jäänud,
kevadesse kisub meel.
Pilve tagant miskit liigub...
Oleks päikene vaid see.
Rohkem ma enam luuletusi siia üles ei riputa. Aitäh, kõigile neile, kes viitsisid neid lugeda. Ehk pakkus pisukest huvi.
nagu poleks elugi
olnud midagi muud
kui üks lõputu
ajalehe lugemine
mõrvadest
liiklusõnnetusteste
hinna ja maksutõusudest
olemine mitte midagi muud
kui politseiülemate kuningate
ministrite
panga- ja vangladirektorite
linnas teatrite ees
näitlejate hiigelpiltide
vahetumistest osasaamine
sekka kevad suvi sügis talv
rakettide stardipositsioonidele
viimine
mõned põgusad kohtumised
õnnehetke ootused
suudlevate tudengite
märjaks saamine
raekoja purskkaevust
aja hammasrataste vahele
et kättpidi jäi mõnel meel
ja muidugi majade
varjud täpselt samal koh .....
Paita
Paita päikest vaikimisi,
paita pehme sõnaga,
siis ehk soojus salamisi
tuleb päiksekiirtega.
Paita hinge hellusega,
hing on hea, ei valeta,
hinge põuest hingekulda
leiad ainult heaga.
Paita südant südamega,
süda Sulle näitab teed -
hingelise päikesega
jõuab meile kevade.
- Tarmo Selter -
2022
laseks nüüd oma päeva pisut ka märtsikevadet sisse
*
Valguse kevades
ärgates märkad
maja täis on valgustulva
köök kella tiksumist
päev kõik toas
üle kuldand
kuulda vaid vaikuse
tukslemist
tunned kuidas pung
läheb akna taga päiksest
raagus oksal soojaks
iga hetke elu kuldset
aina juurde voolab
*
nüüd iga perve
põõsa aluse
lumest puhtaks lakub
päike oma pika keelega
mu silmad põsed
kõik meeled ka
nad haljendaks kui maa
jää all ojade nirisemine
öö paneb helisema
rahutuks teeb une
hetke kumisema
*
Maarjale
on kevad prantsus keele tund
õunapuudest aias
klassi tulvab .....
Kaotatud ingel
Ma pole näinud teda kõndimas
Aga ma tean et ta kõnnib nagu ingel
lumesajus paljajalu
justkui hõljudes
Läbi lume ta ei vaju
Ma pole näinud ta naeratust
Aga ma tean et see on samas armas
Kui ka lõikav
Sest mu pea saaks nii vaevatud
Kuidas seda naeratust
Ainult endale võita
Ma pole teda hoidnud
Aga ehk nii ongi parem
Sest kui sul on käes kõik
ja see kaob
siis tühimiku tühjus on tühjem
kui kunagi varem
Ma pole teda näinud
Ent kuskilt nagu tunneks ta hinge
Olen elus kaotanud palju
Aga tema on kaotatud ingel
Luuletan ja olen ise
Jah, ma luuletan, kuid pole pede,
nagu mõnel kohe arvamuseks on
ühiskonna survel, mis on vale,
jah, laulda mulle lisaks meeldib küll.
Jah, ma ikka poissmees olen vahel,
luuletan ja laulan mõnuga,
mõnel härral kohe mõtteahel
seostab kõike geide porriga.
Luuletusi sünnib mitut sorti
loodusest ja ühiskonnast just,
kui ka vahel elu ilu loobki,
mõni neiu mulle paotab ust.
Alati ei valida sa tohi
esimest, kes liigutab ja loeb
sulle ette, mida teha tohid,
vali naine, kes on sulle toeks.
Lihtsalt vahel ole vait ja kuula,
mida teistel sulle öelda on,
pole mõtet mà .....