Kategooriata luuletused
Kokku 2223 kategooriata luuletust
oh, jumal
Lillele
kaua võtab aega
väga kaua
enne kui pilvel lased olla pilv
lillel lill mäel mägi jõel jõgi
põllul põld metsal mets
kärbsel kärbes rohul rohi
muutub suureks sinu jaoks
nende omailm
peatub sellel rahus silm
vaatamas neist enam väsi
vaim nende olemist
puutuda käsi
*
tsüklist „Poisiiga“
mu arm
me hinged kaua
on vaikinud
las nad nüüd öö läbi
ahnelt räägivad
janustena oma keeles
kuldseks säratavad
meeled kuni valgus
meid sellest äratab
saadab päeva teele
*
oh jumal kuidas
mu poisiea
hommikute värs .....
kevadest suvesse
kõik ilmas suur on
pilv udu lehm
teede pori tolm
ruuge vahtraleht
päikse tõus ja loojumine
lume minek
loigu kortsuline virve
tema kuivamine
nagu aknast mets on näha
üks päev
siis kuu siis aastad
samamoodi haljas kähar
on hetk
kui teda vastu valgust vaatad
ole õnnistatud
kel laual on lahti
hetkete hurmav raamat
kes nende üle peab vahti
väsi neilt valgust saamast
*
nii lahti päev
nii suur on õitsemine
kes nüüd ei joobu
ei vääri elu imet
kui nüüd ei võta
sel kinni käest
siis ütle
millal
millal
üleni end päeva pillad
juuniga sa üksi .....
Lõoke
Juba näengi lõokese lendu,
ta lõõrib kõrge pilve all.
Lõokese lend käib üles- alla,
kord madalal, kord kõrgemal.
Nii ta uurib oma kesa,
kuhu ehitada pesa.
Liiri-lõõri, liiri lõõri,
lõo teeb sinitaevas sõõri.
Päikseketas kesal' varje heidab,
lõo oma kiirte alla peidab.
Silm mul enam seletagi,
kuhu lõoke omal pesa tegi.
see pole luuletus, vaid tänu
Lembit!
Ma olen väga tänulik, Sulle, nende imeliste värsside eest. Oled andnud mullegi julgust olla avatum ja helgem. Olgugi, et tajun: oled pidanud välja tulema sellisest mustast august, mille ära talumine ja üle elamine nõuab aastaid.
Su viimane luuletus annab tunnistust sellest, et oled lastekodus oma lapsepõlve ja poisiea pidanud elama. Tean pisut, mida see tähendab.
Su värssidesse võib armuda. Aga ma ei tee seda. Ei luba seda endale. Kui oleksin noorem ja vaba, poleks armumisest ilmselt pääsu. Nüüd aga olen väga rõõmus, et saan Sinuga luuletuste abil kohtuda.
.....
rõõm kevadest
nüüd iga meel
kui pung lööb valla
jääb lume tulekuni avatuks
suur õitseaeg nüüd algab
mu õnn mu rõõm mu varandus
nii suur on lehtimise ime
et kraavipaju pärleid kannab
jõel pole kaldaid
mets jälle helerohelises vines
vähemaks jääb aina pime
et üksi ei suuda
kõike seda kanda
peost osa
Sulle ära tahan anda
Armid
Kes parandab hingedes haavad?
Jah, need, mis on tekkinud nüüd.
Nad elama nendega peavad,
kuigi neil ei olnud ses' süüd.
Need armid ei kaunista neid,
vaid jäänud on väikene sõõm
neist hetkist, mis oligi vaid
minevikus ainuke rõõm.
Haavad kõik armideks saavad,
kuid eales ei unune neil
hetked, mis minevikku jäävad,
jääb järgi vaid kurbus ja lein.
- Tarmo Selter -
2022
ikka kevadest
kord Sinu ees ma põlvitasin
ülikool
Su sammastele suudki andsin
see oli ammu
ma olin verinoor
pääs uhkelt teklit kandsin
too aeg veel põleb
koos temaga ka raad
ja poiss kes seisab
Ingli sillal
kel palg on klaar
täis sinitaevast klaas
nii lahti armund silmad
*
mu arm alla tuleb Toomemäelt
ma kinni hoian tema käest
nii rohelised lehed puudel
janused me hõõgvel huuled
kaelakuti hetk ja igavik
et hulluks mine
ei tea me veel
et tundi seda
kaitseb õnneaim ja
elukihk
joobumusest sündid ime
et hirm ja häbi aja pärast
auku põletab
meil varsti meeled .....
oma tüdrukule
mu sõber mu õde mu naine
üks meid söestab leek
õpime taluma paineid
neid tuleb küllalt veel
kes tunneb äikese hingust
ajas ja enda sees
ei pääse sellest et pingul
on kui pillil keel
ei pääse sellest et katki
minna võib äkki meel
mõtted on üksteisest lahti
sõnad tühjad seest
midagi rõõmsamat, kevad maal
supp pliidil podiseb
aur lokkidena tõuseb potist
lendab köögiaknast õue
kus lapsed on ja mai
kass hiilib aiaäärses kulus
koera haugatusest
kohkub lammas
kaevu ääres vaatab lapsi
suurte silmadega ruske lehm
veel tilli sibulat ja peterselli
siis hõigata võib ukselt
nüüd ruttu lõunale
Sõja kaheksas päev
valgus tuleb ikka
taeva alla
ka siis kui ilmas
enam pole rahu
kergest kevadpilvest
oled lahus
päikse poole läbi kõdu
tõusvast sinilillest
elust endisest vaid
jäänud järgi tolm ja praht
põlemiste tahm
olemise miljon kildu
hing valust hirmust
päevi ja päevi vaid kiljub
*
suu on hakanud
öösiti igavikult küsima
mis on aeg mis inimene
kas Jumala
sisse- ja väljahingamine
milles arutult viibime
igavene olemine
hea ja kurja piiril
hele päikse kiirist
*
linnatäis poisse on juba
militaarkrematooriumis
tuhaks põlenud sealsamas
.....
Sa oled kõike seda
Sa oled armas
Roosapärl mu peos
Mis päiksetuules
Õhkab oma sära.
Sa oled minu kallis Arm
Ja hinge vaikuse värav.
Sa oled avatud süda
Ja põletav silmade
Kustumatu valgus..
Sa oled minu
Suure armastuse algus.
Sa oled kordumatu
Mõtete kaja.
Sa oled minu inglipuude
Mida oma sisse vajan.
Sa oled kõik, mis
Sõnadesse suudan öelda
Ja suurest tundest
Armastuses mõelda.
Kallis oled, igavesti
Väga väga kallis.
Lill
Kord aias õitses väike lill,
ta imekaunis, kuid ei tea,
miks kasvama peab lumes küll,
kui ise on ta väike, hea...
Eks külmas lumevaalus peitub
väike õnneõieke,
teda saatmas päikse paitus,
on ta ju lumelilleke...
Kui leiad õie lume seest,
ta Sind ju õnnelikuks teeb,
Sa teda otsima ei pea,
ta ise Sinu leiab ka...
Kas oled suur või oled väike,
on igaühel oma päike,
mis õnnelille hellitab
Su südames ja hinges ka...
- Tarmo Selter -
Viimsed lilled...
Viimsed lilled loob talvine külm,
jättes hüvasti looduse rüpes,
juba õisi toob kevade külv
päikese kuumavas süles...
Viimsed lilled loob looduse ilu,
andes märku, et elu on õis,
mida toitmas on headus ja võlu,
mis närtsida eales ei või...
Hoia endas omaenese õit,
ära eales sel närtsida lase,
oma õisi endas hoida Sa võid
oma olemust kaunistades...
Viimsed õied loob talvine külm,
tehes ruumi vaid kevadele,
mis jäljed veel sulatab küll,
jättes veepiisad hetkedele...
- Tarmo Selter -
Nina ja soki sõprus
Sokk on armas - mõtleb nina
Kui ta jalas on siis mina
Tõmban sisse vabalt õhku
Siis kui peremees poeb põhku.
Aga mõni kord aeg-ajalt
Mil kõik varbad külmetavad
Nina vesistab ja nutab
Kopsudesse õhk ei rutta
Peremees siis öösel ärkab
Ninal jälle lootus tärkab
Et saab kohe sokki näha
Rõõmsalt sõpra tervitada