Kategooriata luuletused
Kokku 2220 kategooriata luuletust
Korstnas puhub tuul,kuusel põleb küünal.Varsti saabub jälle aasta uus.Poes kallimaks on läinud toidukauba hinnad,maha lasti kuskil maffioosot kuus.Tuleb jälle aasta uus ja ära läheb eilne,lund ei ole õues,vesi igal pool.Otsa sai see aasta,meeldib see või ei teil.Igal asjal algus ja lõpp on igal lool.
— Liismariisläheme pisut sügavuti
nagu kogu aeg ühest kohast
lahti olev raamat
mu igas päevas
kohmetunult kokku saavad
puhtevalgus õhtu hämarus
sellest mõeldes
meelgi kohkub kui ligidal
on talle nende lähedus
kuis kõik see on
kohal olemises veres
saand tasapisi
su suureks pereks
kus taeva tõuseb noorkuu
täitub tähtede põlemisest
aina ilmaruum
Ebakindlused
Olen kui avatud raamat,
tule ja loe mind.
Avasta mind
ja mu maailma.
Meelde pead jätma,
lihtsasti see juhtuda saa.
Tõrjun, loobin sõnu, karjun,
ainult, et eemale hoiaksid.
Sulle näitan oma meeletut rõõmu,
mida sõnadesse ma panna ei oska.
Kriipiva ukse praokile jätan,
et piiluda saaksid mu sünget,alla surutud meeleheidet.
Sulle näidata tahan palju,
aga kas sa kuulaksid.
Kas sa kuulaksid
ning oleksid?
Ei prooviks mind muuta,
kui peeglisse ei vaata.
Ei loobiks sõnu,
mis mind haigeks teeb.
Meie
Sa ei proovi mind muuta,
olen ainult mina sinu silmis.
Külgi on mul palju,
mida sa pole avastanud.
Tahan karjuda, hõigata
kuid oskan ainult sosistada.
Nii ma siis sosistan.
Avasta mu pead, keha, mõtteid,
avan sulle oma hinge, julge.
Näitan sulle oma hingekohti,
mida pole keegi näinud.
Oma kõige tumedamat nurka,
mis on tundeta.
Oma elu helgemaid hetki,
jagada hämaramaid mälestusi,
nendes, pean mainima pesitsed ka sina,
julge.
Soovin vaid üht soovi,
avasta mind!
Sulle loovutan oma keha ja hinge,
et saaksid mind taasavastada.
Kõnnin rannal paljajalu juuksed lehvimas tuules.Vesi jahutab väsinud jalgu kõrvus lainete kohinat kuulen. Pikast teekonnast jalad on väsind soengust salgud välja on vajund, sa ütled,et armastad mind kuid ma ikkagi vihkamist tajun. Sinu silmad mind jälgivad rannal käivad üle mu näost ja kehast nagu süükoormat kaasas ma kannan ja ei oska sest vabaneda. Järsku tõuseb suur tuuleiil viib kaasa mu patsikummi,võta mind kaasa siit,mu elus on täielik ummik. Tuul metsikult peksab mu juukseid,vihm piitsutab patuse keha,keegi ei kuule mu nuukseid,ei saatust saa ette näha. Sa tuled ja .....
— LiismariisPealkirjatu
Sa võtad mu käest kinni,
nõutult vaatan alla.
Kas see juhtub jälle,
kas ma oskan öelda ei?
Mõtted peas jooksevad,
ringe nad teevad ning
vastust nad ei leia.
Sa oled mu elu, mu veri,
põhjus siin ilmas olemiseks.
Ma olen jälle su päästja
sellel tormisel kaljul.
Õrnalt lasen sinust lahti
nagu oleksin kaotanud.
Hetkeks, üheks siivutuks hetkeks
kahetsen oma tegu.
Vaiksel taevast kraapival kaljul,
kus ma tasa, tasa lausun tühjusesse
"Andeks anna, mu veri,
enam sa mind alla ei tiri"
Head uut aastat!
Lase õnnel enda juurde tulla,
leia endas selgust rohkem veel,
luba endast teistelegi anda,
näita lahkust kaaslastele teel.
Hoia ennast, nõnda hoiad teisi,
kes Sind ümbritsemas Sinu elus,
kanna endas armastuse õisi
uue aasta ilus, valus, võlus.
- Tarmo Selter -
2022
Uus
See pimedus on kutsuv,
kodune.
Seal väike majake ootab,
suurte puude vahel.
Selle poole kõnnin,
tervitades puid.
Jätan maha vana nukruse,
et uksest sisse astuda uuena.
Punane väike uks mu ees,
ta värv on koorunud.
Korraks ja ainult korraks
vaatan taha ja mäletan.
Mäletan oma nukrust, pisaraid,
maha salata ei saa ka rõõme.
Naeratus näol,
avan ukse uuele...