Hinnatumad Kategooriata luuletused
Kokku 2225 kategooriata luuletust
ikka suve poole
mis teed Sa siis
kui ümber on lõhnade mered
värvide ookeanid
valgus ere
Sind jootnud täis on maani
Sa leiad end kui öösel kõrbes
kesk taevast kõrget
õitsemise salamandreid
pääsenuna justkui vangist
istumas lahtisi silmi
lihtsalt maantee kraavis
kus suve endasse sisse kaanid
oma lastele
Aitäh, et te mind oma isaks vastu olete võtnud, kõigi oma täis- ja teravnurkade, iseärasustega.
see suurem on kui
sõnade poolt sisse piiratud
mingi tükike reaalsust
elu ja aega päeva
taeva alla tulev
hommikune puhtevalgus
see kõrgem on kui Eiffeli torn
põhjatum kui Mariaani süvik
sama elus ja tühi kui Universum
iga kord on see isemoodi
mis paneb tegelikkuse paika
lase sel ära kaduda
vahel õnnestub endalgi
aduda mis see siis om
nii kui om
see pole luuletus, vaid tänu
Lembit!
Ma olen väga tänulik, Sulle, nende imeliste värsside eest. Oled andnud mullegi julgust olla avatum ja helgem. Olgugi, et tajun: oled pidanud välja tulema sellisest mustast august, mille ära talumine ja üle elamine nõuab aastaid.
Su viimane luuletus annab tunnistust sellest, et oled lastekodus oma lapsepõlve ja poisiea pidanud elama. Tean pisut, mida see tähendab.
Su värssidesse võib armuda. Aga ma ei tee seda. Ei luba seda endale. Kui oleksin noorem ja vaba, poleks armumisest ilmselt pääsu. Nüüd aga olen väga rõõmus, et saan Sinuga luuletuste abil kohtuda.
.....
Sula
jääpurikas räästas
hakkas tilkuma
meelele kevad meenus
trepp majal saab
lumest peagi paljaks
maa tagasi haljaks
nagu jõgi jääst veri
vabaks üleni talvest
lumest valgest
*
seesama vaikus
valgus hall kuis ka
muud ei otsiks silm
kõik vaid tardunud
valge kogu ilm
tee ääres hang on
saanud üksnes kõrgemaks
männid rohkem
mattunud lumme
mets jäänud unne
aknast tuppa tuleb lume
valgus mul peatub Su pilk
täis rahu ja malbust
ammune tänuvõlg
aastatega kallimaks
saab üha mu Õpetaja
põlvili koduküla altari ees
kaela pandud rist
eesvanemate kombel
mis hoiab mind
halva silma
kõige kurja eest ilmas
nii ööl kui päeval
minuga käib kaasas
mu Õpetaja rahus meel
kukkumast hoiab mind
ta sõnade puhas
isalik palves leek
pusisin Andrei teemal edasi
on igas armastuses varjul
ka tema paratamatu hukk
ükskõik kuis hing ei karjuks
jääb järgi üksnes tuki
kõrval mustav tukk
kustub kire lõõm
veres olnud suudlused
need õnnevalus ööd
pilgeni täis päikest rõõm
eha valgusena ehk siiski alles
me armu miilav hõõg
ma ei taha Sinust lahku minna
Sa oled kogu aeg minus olnud
isegi siis kui Sind veel polnud
midagi väga habrast puhast
ja õrna sellist mida pelgasin
endale kogu aeg palusin
miks muutusid Sa äkki sõnadeks
ma uskusin meeletult uskusin
sellesse mida pilguga puutusin
kartsin eile trammis pärast
Sinuga kohtumist vagunist
väljumisel inimeste
puudutusi
ma ei tea kus on valu piir
sellistel öödel kui kuu pudeneb
meres kildudeks
jalgade all krudisevad lehed
mille pungi kevadel
Sinu asemel suudlesin
paadi kolksatused
aerude küljes kuu heledad killud
Sa oled mus alati olnud
kuula .....
Jälle raamat
Jälle raamat,
kingitusega ei mingit draamat.
Ju tekkida ei saa,
kui kindla kingi teed sa.
Kuid kas ta üldse lugeda viitsib,
või oma kingiga oled hoopis kitsi.
Kui talle raamatu kingid,
annad talle justkui lingi.
Lingi uute uste avamiseks,
uue loo avastamiseks.
Aga see ju peaks olema hea,
kui inimene aastas loeb mõne rea.
Nii, et pole mingit draamat,
kingi talle jälle raamat.
see unub
kellalöök tornis
õhtusse kuulutab
päev otsa sai
jah ka täna hing
haigeks jäi
tee mulle lihtsalt pai
silita peoga põski
mu juukseid
mahenda kurku
tõusvaid nuukseid
hetk hetke kõrvale
kuni tund siis päev
saab elu täis
ja ongi ära läind
see unub sa elu imet
ka täna oled näind
ilmas imelises
õhtuni ringi käid
Karge talv
Valge ja karge on taevas kuu,
valged ja karged on talvekuud .
Mõni päev on talvest helgem,
siis taevaski on pisut selgem.
Karge talv, kui ta tuleb,
siis külma võetud saab see maa
ja linnud loomad-kõik on mures,
kust siis söögipoolist saab?
Siis on metsarajad umbes
paksu lumekoore all-.
Metsaelanikel on nii raske,
kätte saada söögigramm.
Karge talv ei anna armu,
vaikib linnukeste suu.
Putukad, kõik sügavale puukoore varju,
peitu pugenud on ju.
Valge ja karge on taevas kuu,
valged ja karged on talvekuud.
Kuuled kuidas pakane paugub,
aina paugub ja paugub... .....