Kategooriata luuletused
Kokku 2224 kategooriata luuletust
tagasi Sardiiniast
oo helde lõuna
sinimeri palmid tuules
mu eluahne veri
palavikus huuled
kuis ihkan tagasi linna
mis valguses supleb
jäädagi sinna
süda kus lillena puhkes
oo helde lõuna
sinimeri palmid tuules
hing mu nuukseid
nüüd ära kuule
*
küll tahaks olla
vahel lauaks
mil leivakäär ja piimakruus
õhtul köetud saunaks
sügiseti tee ääres
verev vahtrapuu
sul peatuks mõni pilk või käsi
nii pehme kuum
sa olemast ei väsiks
et hetk on hiigelsuur
järve ääres
kaldal lumest räsitud
roog meelel korraga
meenub jääst vabaks
saanud on järvel lained
vastu paadi külge nende
loksumine pärast talve
nende uuesti sünni ime
tuhandeid aastaid
järv peegeldanud on pilvi
kaldapuid täiskuud
loojangupuna oma ees
näinud kedagi vaatamas
seda kaua vees
ärgata sellises öös
ärgata öös
kus kodukakk Pikksaares
huikab mäest alla oja
järve veel vulab
metsa all sinilillel jahedusest
õied on sulgunud
enne kus hanged nüüd
rohetama hakkab rohi
öö otsa kasel mahl tilgub
pange küla keskel pesal
isakurg kolmandat päeva
nokka plagistades
ootab rahutult kaasat
ärgata öös sellises
milline rõõm
suus kevadest
sõõmu järel sõõm
oma lastele
Aitäh, et te mind oma isaks vastu olete võtnud, kõigi oma täis- ja teravnurkade, iseärasustega.
see suurem on kui
sõnade poolt sisse piiratud
mingi tükike reaalsust
elu ja aega päeva
taeva alla tulev
hommikune puhtevalgus
see kõrgem on kui Eiffeli torn
põhjatum kui Mariaani süvik
sama elus ja tühi kui Universum
iga kord on see isemoodi
mis paneb tegelikkuse paika
lase sel ära kaduda
vahel õnnestub endalgi
aduda mis see siis om
nii kui om
Naine = ema
Naine läbi aegade
on meie elu võti,
läbi tema vaevade
Sa siia ilma saidki,
hoides oma rinnal, ta
Sind juhib selles elus,
kuni vabalt hingata
saad turvalises valus.
teadmata, mis ohvriks toonud
on see tubli naine,
kes Sind armastades hoidnud
elu merelainel.
- Tarmo Selter -
2023
30.august
veel õitseb aias
päikselill pea kohal
sinitaeva avarus
meelel alles sellega
üheks olemise vabadus
veel suvi jõena hetke
voolab päeva heldelt
joodab ei katke
hallaöödest õitsemise hoog
mis sest et veretama
hakkas toom
ees raagumine suur ja hall
lumevalge otsatu talv
suvi
Pikad suveööd saavad mööda
hääbuvad aeglaselt unistused
mida soovinud tähistaeva valgel
mälestused veel millele mõelda -
kui esimene külm hommik koidab
Sinu palgel.
Lehed värvuvad kollaseks
pargis kohtuvad me suud
jahedat augustikuud -
soojendama jääb veel
armsama kallistus.
Kevad tuleb
Soojad päiksekiired maani ulatuvad,
lumi, mis veel maas, sillerdab.
Talv ei taha ära minna,
peidus lumekoore all.
Siiski päiksel võim on suurem
tuua peidust välja talv.
Kevad tuleb uuem, suurem,
naerab päike taeva all.
Märtsikellukesed ootel,
naistepäevgi pole kaugel.
Tilkuvat nina luristab lumememm,
aina lähemale tuleb kevade samm.
ÜHEL KEVADPÄEVAL PEALE KOOLI
ÕUES VILISTAB KULDNOKK -
MA KUULAMA JÄÄN.
AKNAL TUIAMAS KÄRBEST MA NÄEN.
PÕRANDAL LAOKIL ÜKS SOKK.
TUPPA MULLAHÕNGU TOOB TUUL.
PÄIKESEST KISSITAN SILMI.
VAATAN SUVALIST FILMI.
KULDNOKK VILISTAB IKKA VEEL PUUL.
TÕMBAN KARDINAD ETTE,
KEERAN TELEKA VAIT.
SÕNUMI SAATNUD ON MAIT.
NÄH, KÄRBES ON KUKKUNUD VETTE….
suvi on alles ees
Sipelgate teeraja kõrval
kükitades
kui suve kulgemisega
saab kokku meel
ta mõistma hakkab
pilvede ja puude keelt
sind haarab äkki tänutunne
olemise eest
kui pikk selleni on olnud tee
nägemaks kuis sipelgas
liblika ajab lendu
ta ära läheks
tal tee pealt eest
et õitsemise heldust
tuleb päeva veel
ja sina oled selle
suure ilma sees