Vaadatumad Elu luuletused
Kokku 2216 luuletust elust enesest
Lõppematu tee
Hoova sellel lõppematul teel,
Igavik on terve ees veel.
Näha aegu, mil veri soontes kees,
Grandioossed kavatsused silme ees.
Eile justkui oleks see toimunud,
Diivanisse oma lohku muljunud.
Eile justkui oleks see alanud,
Punastades nurmel suudlusi andnud.
Äraminemise rusuv koorem,
Ei muutu see, kord olid noorem.
Veel igaviku kestab hingepiin.
Sel ööl..
Sel ööl, kui saatus ühe kaheks lõi,
valu vaegsus iial ei piinanud meid.
Aeg, meie haavade põimumise tõi,
kuid siiski, tahtmatult igatsen neid.
Need sidusid meid nähtamatul moel,
kaasa toomata jäi sel ajal raev.
Nüüd seisad sina püsti viha toel,
ja mind saadab vaid nukker vaev.
Mu hüljatud kindel eneseuhkus,
iga päev sinuta kui taevalik põrgu.
Soovid, tuul kõik minema uhtus,
südames vaid valu vaikselt nõrgub..
Maivis L.
Äravisatu
KÜÜNLA VÕBELEV VALGUS ELAB MU SEES
HING VÄRELEB SAMAS TAKTIS
TEAN - SINUTA PAREMAD PÄEVAD ON EES
KUID MISKI ON SIISKI M`US KATKI
SOODE KESKELE VISKASID ÄRA MIND
NÜÜD ÜRITAD JÄRELE TULLA
KAHTLEN - KAS ENAM VAJANGI SIND
VÕIN VABALT SIIN EDASI OLLA
TEADES ISE VAID MINEKU RADASID
HOOLSALT VARJAN MA VÕÕRAILE NEID
EI VAJA MA VALESID SADASID
ET EI KORDUKS, MIS OLI MEIL
Kas on veel lootust?
Kui paluksin Jumalalt abi,
et ta sind tagasi tooks,
kas juhtuks siis see?
Kõik sain nii kiiresti läbi,
jäi see meil lõpetamata looks,
aga äkki, üritaks veel?
Ma ei jõua seda valu taluda,
ütle, kas mul oleks veel lootust?
Ma ei tahaks sind paluda,
aga mis õigustaks mu ootust?
Jätame sõbralikult jumalaga,
et minna oma valitud teed,
peites pisaraid, hammustan valust keelde.
Võitlen kohutava piinaga,
kui meenuvad hetked need,
mis jäävad mulle kauaks veel meelde.
Maivis L.
Ära karda...
Ära karda seda elu,
see ei olegi nii hull,
kuigi sees on tihti kõhklus,
elu isu vahel null...
Ära pelga kõike kaunist,
silmailuks loodud see,
kuigi kõik ei ole kuld,
mida hiilgamas ju näed...
Ära karda kuulda sõnu,
milles lubadused sees,
kuigi harva tekib lootus,
mõni lause haiget teeb...
Ära karda tunda õrnust,
olla armastatud taas,
kuigi tajume ka valu,
hinge löödud sügav haav...
Ära karda siiski elu,
meile katsumuseks ta,
kuigi kogeme nii palju,
on veel küllalt õppida...
Talvine hommik
Paljas ja lõhki kui kiriku rott
Ma ärgates rentslist end hommikul leidsin
On kadunud põuest mu uhkus mu kott
Vast joomase peaga taas magama heidsin
Nüüd kogukas keha aeg ajada üles
Mälu soppidest tuhnides leida on lahend
Kas tõesti minust saanud vaid joodiku lühend
Mis olema peaks mu pääsetee vahend.
Vaid viivuks veel luban, oma silmad ma sulen
Külmast kaotanud varbad juba nii kui nii olen
Ja kui kauem veel magan mis teha-siis suren
Mul vanust ju piisavalt - kolmkümmend saan suvel
Metsik meel
Mulle meeldib metsik meel,
vallatu ja vigur –
võrrirada kruusateel,
kus ei võta pidur.
Kuigi ise poeksin juba
kella kuuest voodi,
mõtteis olen nendega, kes
võlle veavad loodi.
Olen öiti sadu kordi
lennanud ja kiikunud,
miskitpidi ilmsigi
just mitte vähe liikunud…
Kus ma olen, mis ma teen,
kui keha puhkab-magab?
Ajan tähtsaid asju vist,
mis unerahu tagab!
/Mari*Uri/
Imeaed
Ma tahaks teada,
mis siin kasvaks
ilma minuta,
kui kõrgeks sirguks lepp
ja oblik
sinuta,
kui mitu lille avaks oma punga
meieta,
kui palju pajusid lööks pilli
ilma teieta...
Ma tahaks teada,
mitu oravat
mind igatseks,
mitu metsanotsut sinu
välul sigatseks,
kas me aiast saakski
rästikute pesa
ja teie põllulapist
lõokeste kesa...
Ma tahaks teada,
palju konni sulpsaks
tiiki,
mitu ritsikat saeks oma
pükse viiki,
mitu mesimummu leiaks
õõntes taru
ja mitu korda kasvaks meres
kalavaru...
Ma tahaks teada,
palju hüüaks kukulind -
mitu aastat ennustaks,
ku .....
Läheb mööda
Läheb mööda seegi päev
ja seegi öö.
Tehtud saab vaid
kõige pakilisem töö.
Rutt on varastanud kogu meie
aja...
Paari tundi oleks julgelt juurde vaja
öösse, päeva,
sinu-tema vahele...
Muidu jääbki teie suhe vahele -
ja
lipsab põlvkond mööda
nagu koolitund,
mille lõppu oodates näed veidi und...
Pakuks uusi plaane,
värskeid lahendusi,
kokku-lahku löövaid vingeid vahendusi,
aga aja puhul targutus
ei aita,
kui ei sirutu su käsi
ega paita...
Laps ei ole lemmikloom
või tuttav lelu -
ta on erakordne, ainulaadne
elu,
ta on armastus, kes annab
enne .....
Tuli
Põlegu jälle see leek
just nii nagu vanasti
Põlegu kuumalt see tuli
veelkord jälle uuesti
Andku soojust ja lootust
just nii nagu vanasti
Andku sõprust ja ootust
veelkord jälle uuesti
Lennaku sädemed kõrgele
just nii nagu vanasti
Lennaku suits kaugele
veelkord jälle uuesti
Jäägu põlema see tuli
põlegu hommikutundideni
Jäägu igaveseks leek
mis soendab südant ja käsi
eluvaeg
hirmus küll on mäletada
kõiki vanu aegu
jumalast kui väetike
võib tunduda see
- praegu -
hetk mil jälle igavesti
magasid kõik maha
võrdlesid ja arvestasid
keskmist
head ja paha
mis see sulle toob
mis viib
ja miks on seda vaja
hingetuna
hingates
lööb surnuks
elu aja
Sanya
Eksistents
Külmunud maa ja alistunud hinged, meie südameis on vaid tardunud pinged.
Miski pole tühisem juba kord möödunust ja juba lakanud olemisest ja tabamatuks jäänud eksistentsist, mõttetust mõtlemisest ja elust, kes peab end meie dirigendiks.
On aeg heita eneselt ahelad ja haarata tagasi oma tahe ja nüristumata mõistus, on vaid inimene ja maailm, kelle vahel kestab pidev katkematu võitlus.
Unistaja
Ma võin olla unistaja
aga vähemalt oskan ma unistada
võin minna teisse maailma
maailma, kus alati paistab päike
Kuigi oma olen lihtsalt inimene
oskan ma unistada, olla inimene
kes sõidab kiirteel oma unistusse
Kord see kõik saab tõeks
Ma olen lihtsalt inimene,
inimene kes unistab.
Lõpuks ma saan kõik mis
mis oli mu unistuses
Te kõik kes te minusse ei uskunud
te näete,TE NÄETE
ma ei olnud lihtsalt unistaja
vaid tegutseja
Uskuge mind unistused,
saavad tõeks
Õnnelik lõpp on olemas,
kui sa seda usud
Minevik. Olevik. Tulevik.
Puudutades külma, juba jäätuda jõudnud aknaklaasi, tunnen ma esmapilgul vaid kehast väljunud soojust, ent mu pilk, mis langeb Kuule, paneb mind mõtlema hoopiski muule.
Pöördun mõtetes tagasi sinna, kus maailm oli meie ees avatud ja me teadsime, kuhu tahame minna. Pingutused ja püüded, tahe ja energia, ühtsus, sünergia...
Peatselt purunesid meie unistused, lootused ja soovid, ei omanud siinkohal tähtsust ka meie praktiliselt olematud elukoolid. Taipasime, et meie soovitud ja ihaldatud, fantaasiaid tulvil tulevik ei saabu eal, kui endiselt me viibime kaugustes kusagil seal ja .....