Elu luuletused
Kokku 2214 luuletust elust enesest
Minu emps on õpetaja
Minu emps on õpetaja,
hakkan kooli lõpetama.
Varsti Eluülikooli ma
vapralt hakkan astuma.
Elu ongi üks suur kool,
algul koolikotti tarkust topid,
siis õpetaja õpetusi
eluteele kaasa nopid.
Minu emps on õpetaja,
austusega kuulan teda.
Paljud leidnud õige raja,
minu emps on õpetaja.
Elu Pahupool
Kui pusle tükk on üle ja ei mahu enam suurde pilti
Või elu on nii hale ning keegi kannab seda musta silti
Siis viimaks oma häbi peita, ainiti viha viimaks toita
Kuniks vaid pimedad riismed, alles vaid sünged tahvlid ning nimed
Tommy noor oli
Üksi ärkas, uinus ja mängis - polnd kedagi
Koolis tõugata, lükata võis muretult tedagi
Muutus üksindus raevuks, kiusamine vihaks
Mõtted mustad toitsid hinge, vaid vereihaks
Kui lahenduse leidis ja viimaks endaga rahul oli
Siis Tommy oli koolis ja Tommyl püstol oli
Tommy oli rumal
arvas, et olemas jumal
Ei teda oota keegi vär .....
Sirel
Vana laguneva maja juures korjab noor tütarlaps sireleid,
pool sajandit tagasi siin samas aias visati üheskoos tireleid.
Pehkinud puidu ja mõranenud klaasidega maja kunagist hiilgust meenutamas vaid sirelipõõsas nii suur,
selle põõsa taga on ajalukku vajunud kunagine uhke kuur.
Minu ema ema sai vaadata, kuidas ei kusagilt hakkas hiilgus tekkima,
minu ema sai vaadata, kuidas hiilguse sambad särasid, kuid vaikselt hakkasid pehkima.
Mina vaatan vana lagunevat maja ja viimast kunagise hiilguse sümbolit-sirelit,
minu tütar, kui peaks ta tahtma mulle tulla, saab eikusagil, kaaslasek .....
Varajane jõuluootus
Laps juba ootab päkapikku,
et need jõulud jõuaksid ruttu,
ootab jõuluvana juttu
ja üht imearmast muinasjuttu.
Ehk kingikotti jõuab veel
üks soovike,
mis pandud teel',
et rõõmust rõkata võiks meel,
et pisar silma ei kipuks jõulude eel.
Lapsele ei ole liiga vara,
ehtida üht kuusepuud,
pikalt tahab rõõmustada,
tere öelda kuusepuul, igal hommikul.
Ehetel on ilus valgus,
kiirgab lapse silmades.
Kuusepuu, palun võta valu,
valu kurvast südamest.
Laps juba ootab lumesadu,
ehtsat saanisõidu teed,
et näeks ikka päkapikku
ja kingikotti, kus imed sees.
L .....
Soov
Mõnel öösel Sa taevas näed tähti,
pilvi pole, tuul silitab pead,
mõne soovi Sa soovida tahtsid,
luues endale, teistele head.
Palju tähti siis langeski alla,
soovid kiiresti soovitud said,
tähevalgus see sära nüüd annab,
luues mõtteid kauneid ja häid.
Kui Sa näedki langevat tähte,
ühte Sa soovida võiks:
"Et igaüks rahu saaks kätte,
saabuks hinge headuse võit!"
- Tarmo Selter -
2022
Meie kõik
Meis kõigis on peidus üllatusi,
olgu siis väikeseid või suuri.
Meis kõigis on peidus päikest,
lõõmavat sära või kiirekest väikest.
Meie kõigi hinges on lahkust,
vahel tuleb teada õiget vastust.
Meie kõigi südames on armastust,
tundeid sooje, headust ja hellust.
Meie kõik olemegi meie ise,
luues maailma hea ja imelise.
- Tarmo Selter -
2022
Vesiroosid
Meri on taevast sinisem,
su silmad sinisemad veel,
tahaksin neisse uppuda,
rahu ja õnne leiaksin sealt.
Vesirpoose lõhnavaid,
vesirpoose valgemaid,
vesiroose kauneimad sul toon.
Oh,tule ja kallista,
vabaks mind tee,
linnuna lennata tahaks ma veel,
pilvisse tõuseksin
lenneldes ma,
suudlusi saadaks sul salaja.
Loomad rooli taga
Piirkiirust ületada ei tohi
nii seatakse teisi ohtu
kui olla juhm, ära juhi
seadus neisse hästi ei suhtu;
mul pohhui mis neist saab
pangu jah masinaga pauku
mis saab, seda saatus teab
viskame mulda nende hauaauku;
mul autos pardakaamera
ning oskan lõuga anda
kaua ülbitsejad ei naera
sest "ässad" liiklust ei esinda
Kodu
Meil aiaäärne tänavas,
kui armas oli see!
Kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.
Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga,
Kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.
Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata.
,,Laps, oota’’ kostis ta, “see aeg
on kiir küll tulema’’.
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas-
ei pool nii armas olnud seal
kui külatänavas!
Meie ise
Vaikuses sõnu ei ole,
udus Sa miskit ei näe,
tormil on tormine pale,
on merel vaid külmunud jää.
Kui elus vaid oleks nii lihtne
seletus kõigil, mis meis
olemas on ju nii ehtne,
et lugeda neid lihtsalt võib.
On tunded ja hetked, mis meist
teevad need, kes oleme hetkel,
mil toimumas ühte ja teist
head meie ühisel retkel.
- Tarmo Selter -